Miks ei ole öösel janu?
Keha sisemine kell aitab reguleerida keha veetaset kontrollivat hormooni, mis takistab kehal öösel veepuudusesse jäämist ning ennetab vajadust öösiti tualettruumi külastada, leiti uues uurimuses.Ajakirjas Nature Neuroscience avaldatud artiklis tutvustavad Kanada McGilli ülikooli teadlased Eric Trudel ja Charles Bourque mehhanismi, mille abil keha ööpäevased rütmid või niinimetatud sisemine kell kontrollib veetaseme reguleerimist. Ööpäevaste rütmide süsteem võimaldab keha veetaset tajuvatel rakkudel aktiveerida rakud, mis vabastavad vasopressiini. See hormoon käsib kehal vett kokku hoida. Seeläbi hoitakse keha veetase öösiti normis, vahendab Novaator."Oleme juba aastaid teadnud, et vasopressiini tase öösiti tõuseb. Keegi ei teadnud aga, kuidas seda kontrollitakse. Uues uurimuses näidati aga ära selle protsessi täpne füsioloogiline mehhanism,“ ütles California ülikooli neuroteadlane Christopher Colwell.Keha reguleerib veetaset peamiselt vee puuduse korral janutunde tekitamisega ja vee ülekülluse korral uriini tootmisega. Inimesed magades ei joo, seega peab keha võimalikult vähe vett kaotama, et mitte veepuudusesse jääda. Madal veetase aktiveerib rühma rakke, mida nimetatakse osmosensoorseteks neuroniteks. Need aktiveerivad omakorda teised närvirakud, mis vabastavad vereringesse vasopressiini. Vasopressiini tase suureneb une ajal, sisemise kella närvirakkude ehk kellaneuronite aktiivsus aga väheneb.Trudel ja Bourque otsustasid kontrollida ideed, mille kohaselt kellaneuronite madalam aktiivsus võimaldab lihtsamini aktiveerida vasopressiini vabastavaid neuroneid. See tähendaks vee kokkuhoidu ja väiksemat uriinitootmist une ajal.Selleks eraldasid teadlased roti ajust õhukesi lõikusid, mis sisaldasid terviklikke sensoorseid, vasopressiini vabastavaid ja kellaneuroneid. Isegi ajust eemaldamise korral tajusid kellaneuronid aja möödumist.Teadlased stimuleerisid sensoorseid neuroneid ja uurisid elektrilisi signaale vasopressiini vabastavates neuronites, et vaadelda kahe rakugrupi vahel toimuvat suhtlemist. Seejärel uuriti kellaneuronite mõju sellele suhtlusele. Kui kellaneuroneid tsükli „uneajal“ ei aktiveeritud, oli sensoorsetel rakkudel lihtsam vasopressiini vabastavate rakkudega suhelda. Kellaneuronite aktiveerimine aga vähendas seda suhtlust märkimisväärselt.Tulemused viitavad, et kellaneuronid on veekontrolli mõjutavaks lülitiks. Kui nende aktiivsus on kõrge, takistavad nad sensorrakkudel signaali saatmist vasopressiini vabastavatele rakkudele. Kui nad on aga vähem aktiivsed, saavad sensorrakud lihtsamini juhtida vasopressiini vabastamist ja kindlustada keha veeressursside kokkuhoiu.Colwell juhtis tähelepanu, et uurimus viidi läbi rottide peal, kes on öise eluviisiga ja päeval magavad loomad. Kuigi vasopressiini tsükkel ja kellaneuronite aktiivsus on rottidel ja inimestel sarnane, tuleb siiski veel uurida, kas sama mehhanism töötab ka öösiti magavatel loomadel. Bourque usub, et tulevased uurimused võivad avastada sarnaseid ööpäevaste rütmidega seotud mehhanisme ka nälja, unisuse ja teiste füsioloogiliste aspektide kontrollis. 
