Mesilaste massihukk kajastub ka genoomis
Priit EnnetMitmel pool maailmas on mesilasepidajad viimastel aastatel ärevalt ja nõutult jälginud, kuidas mesilaskond taru taru järel mõistatuslikul põhjusel hävib. Nüüd selgub Ameerika teadlasete värskest uurimistööst, et nähtus on seotud muutustega mesilaste geenides. May Berenbaum Illinois' Ülikoolist võrdles koos kolleegidega nende mesilaste geene, kelle tarudest mõistatusliku hukulaine on üle käinud, ja niisuguseid mesilasgeene, mis olid kogutud enne kui tarude häving Ameerikas 2006. aastal hoogustus. Teadlased leidsidki 65 geeni, mis kahel rühmal selgelt erinesid. Samuti avastasid nad hilisematest proovidest niisuguseid geenijuppe, mis tavaliselt tekivad teatavat tüüpi RNA-viiruste nakkuse toimel. Bakterite või kahjurimürkide võimalikule peasüüdlase rollile mesilaste massilises hukus nad mingit kinnitusmaterjali ei leidnud. Arvatavasti ongi kurja juureks siis niinimetatud picorna-viirused, mis omakorda on teinud mesilased vastuvõtlikuks teistele viirustele, bakteritele ja pestitsiididele. Edasi kavatsevad teadlased uurida, kas samasuguseid geenierinevusi õnnestub leida ka muude maade mesilaste seast, väljastpoolt Ameerikat, kuhu massihukk on samuti jõudnud. Edaspidi võib aga välja arendada mesilaste geeniseiresüsteemi, mis annaks mesinikele juba ette märku, milliseid mesilasperesid võib oht ähvardada. Vaata veel: Bee genome gives killer clue to colony collapse disorder (New Scientist)
