Miks koerad hauguvad?
Kuigi paljud loomad kasutavad häälitsustena haugatusi, ei tee keegi seda nii palju kui kodustatud koerad. Teadlaste hinnangul on kodukoerte haukumine seotud pigem nende 10 000 aasta taguse metsiku taustaga kui sooviga inimesega suhelda. Evolutsioonibioloog Kathryn Lord Massachusettsi ülikoolist ei nõustu haukumist selgitavate inimesest lähtuvate argumentidega, mis käsitlevad haukumist kui koera suhtlemisvormi inimesega. Lord väidab ajakirjas Behavioural Processes avaldatud artiklis, et haukudes ei püüa koer edastada teatud kindlat sõnumit, nagu näiteks “mängi minuga” või “tahan õue”.  Selle asemel on Lord ja tema kolleegid veendunud, et haukumine on karjainstinktiga seotud signaal  – sissetungijat märganud loom annab nii ülejäänud karjaliikmetele ohust märku. Koer haugub, sest temas tekib sisemine konflikt. Ühelt poolt on tung ära joosta, teisalt aga tung seista paigal ja kaitsta näiteks oma kutsikaid. Kui ülejäänud karjaliikmed ühinevad haukumisega, hakkab sissetungijal hirm ja ta põgeneb.“Me leiame, et koerad hauguvad just sisemise konflikti ja karjainstinkti pärast. Kodustatud koerad hauguvad teistest loomadest rohkem, sest nad sattuvad konfliktiolukordadesse sagedamini”, selgitas Lord.  Sellise käitumise põhjus ulatub tagasi esimeste koerteni, kes 8000-10 000 aastat tagasi inimese toidujäätmete läheduses luusisid. Koerad oleksid olnud tõsistes raskustes, kui nad oleks iga kord minema jooksnud, kui mõnd teist looma või inimest toidule lähenemas nägid. “Koerad valisid ise võimaluse hoida inimeste lähedusse, saades hirmu ületamise eest tasuks kõhutäie enne mõnd teist looma. Need, kes araks lõid, põgenesid ära, jäid kõhutäieta ja surid. Julgemad sõid, jäid ellu ja paljunesid. Evolutsiooni jooksul see tendents üha süvenes,” leidis Lord. Hundid näiteks hoiavad väga kauget distantsi. Nad kuulevad midagi kahtlast ja pistavad jooksu veel enne kuineid nähagi on. Koerad jäävad aga paigale ja püüavad haukudes om ahirmust võitu saada.Lordi uurimuses on toodud kaheksa parameetrit kolmes kategoorias, mis peavad olema kõik täidetud, et käsitleda häälitsust haukumisena. Need hõlmavad näiteks häälitsuse tooni, müra, helikõrgust, valjust või sagedust, järsku algust ja impulsi kestust. Niisiis on haukumine lühike vali häälitsus, mida iseloomustavad nii müra kui tooniga heli. See on loomade kutsehäälitsustes Lordi sõnul ebatavaline. Selle definitsiooni järgi kasutavad konfliktiolukorras haukumist peale koerlaste ka mõned linnud, ahvid, närilised ja hirved. Koeraomanikud tõstavad nüüd ilmselt häält ja ütlevad, et nende lemmik haugub just siis, kui tahab õue küsida või mängida. Lordi sõnul on see aga koertel kiirelt õpitud põhjus-tagajärg seos. “Meie nägemuses ei saa siiski väita, et loom vihjab oma häälitsuses teatud tegevusele. Ta on lihtsalt õppinud selgeks tegevusteahela, nagu ta õpib märguande peale istuma või sitsima,” selgitas Lord. Vaata veel: Not Only Dogs, But Deer, Monkeys And Birds Bark To Deal With Conflict
