Nanomaailmas peituvad ohud
Nanoskaalas materjalide uudsed füüsikalis-keemilised omadused võivad luua eeldused keskkonnariskideks. Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi doktori Anne Kahru töörühma teadlased alustasid uurimistööd ZnO, TiO2 ja CuO nanoosakeste (öko)toksilisuse ja selle mehhanismide väljaselgitamiseks.Viimasel kümnendil on nii teadusringkondades kui populaarteaduslikus meedias üha rohkem juttu nanotehnoloogiatest ja nanoosakestest (osakesed, mille üks mõõde on alla 100 nm). Aine «lõhkumine» nanosuuruseni suurendab kuni miljoneid kordi aine eripinda, muutes nad keemiliselt reaktiivsemaks, suurendades nende sorbeerimisvõimet jne. Nanoosakeste uued omadused on viinud erinevate erialade teadlased uutele väljakutsetele, et toota kvalitatiivselt uusi materjale, kosmeetikatooteid, ravimikandidaate või nende manustamisvektoreid. Tõepoolest, nanoosakesi kasutatakse UV-blokaatoritena päikesekreemides (nano-ZnO, nano-TiO2) ning ka antimikroobsete ainetena haavaravis (nano-hõbe, nano-ZnO). Paljude arenenud riikide algatatud nanotehnoloogiaid edendavate programmide kõrvale on tekkinud rahvatervise- ja keskkonnaspetsialistide ning kindlustusfirmade «vastuprogrammid», mis hoiatavad nanotehnoloogia potentsiaalsete ohtude eest nii nende valmistajatele kui ka loodusele.Ehkki nanoosakestest tulenevaid riske (eelkõige tootmisprotsessi kaasatud inimeste ohutuse probleem) on järjest rohkem teadvustatud, on nanoosakeste keskkonnamõjusid kajastavate teaduspublikatsioonide hulk napp – esimesed publikatsioonid nanoökotoksikoloogiast ilmusid alles 2006. a. Nagu mainitud, kasutatakse TiO2 ja ZnO kosmeetikatoodetes ja päikesekaitsekreemides, ent metallioksiidide ökotoksilisus on praktiliselt uurimata. Loe lisaks KBFI juhtivteaduri Anne Kahru artiklit ajalehest "Maaülikool" 21. mai 2009 http://www.emu.ee/435367
