Osooniaugu pindala mõjutasid tuuled
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Uutel satelliidiandmetel põhinev analüüs näitab, et Antarktika kohal laiuva osooniaugu pindala muutuse taga pole olnud osooni lagundavate ühendite kasutamise lõpetamine, vaid ilmastikutegurid. Montreali protokolli mõjusid võib märgata alles järgmise kümnendi keskpaigast.   Maad ultraviolettkiirguse eest kaitsvaid osooni molekule lõhkuvate klorofluorosüsinike kasutamine lõpetati pea 30 aastat tagasi. Samas püsivad ühendid atmosfääris rohkem kui sada aastat. Võis oodata, et nende mõju võib märgata veel kümnendeid. Viimastel aastatel on aga osoonikihti jälgivad satelliidid täheldanud Antarktika osooniaugu käitumises veidraid mustreid. Nii 2011. aastal kui viis aastat varem oli selle ulatus rekordiliselt suur. Seevastu 2012. aasta lõpuks oli see nihkunud teise äärmusesse. Viimase 20 aasta jooksul oli see olnud väiksema ulatusega vaid korra.   Toimuvale üksikasjaliku selgituse leidmiseks võttis Susan Strahani töörühm aluseks värsked satelliidiandmed. Uute satelliitide võimekus võimaldas esimest korda määrata täpselt osooni kontsentratsiooni erinevatel kõrgusel. Seni on valdavalt lähtutud vaid osoonisamba üldisest kõrgusest. Nii leidis Strahan kolleegidega, et hoolimata 2006. ja 2011. aasta augu samast suurusest oli osooni koguhulk väga erinev.   Töörühm kaasas mõõtmistulemused õhumasside ringlust kirjeldavasse mudelisse. Nii leidsid nad, et 2006. aasta tugevamad tuuled tõid Antarktika kohale küll rohkem osooni, ent samas leidus rohkem ka klorofluorosüsinikke. Seevastu 2011. aastal kandsid tuuled piirkonda küll vähem osooni, kuid vähem oli ka osooni lagundavaid ühendeid. Aasta hiljem võis märgata osoonikihi olulist hõrenemist madalamal atmosfääris. Tuuled tõid aga kõrgemale stratosfääri seda tavapärasest rohkem, mis peegeldus omakorda väiksema osooniauguna.   Tulemused võimaldavad paremini hinnata osooniaugu tegelikuks paranemiseks kuluvat aega. Mudelite kohaselt langeb klorofluorosüsinike kontsentratsioon selleks piisavalt madalale 2025. aastaks. Auk võib hetke ennustuste kohaselt lõplikult sulguda umbes 55 aasta pärast.   Töörühma tulemusi esitleti Ameerika Geofüüsika Liidu kohtumisel ning ilmuvad ajakirjas Geophysical Research Letters. 
