Nanokoobalt teeb veest vesinikku ja hapnikku
 Priit Ennet Nafta, põlevkivi ja muud fossiilkütused võivad suhteliselt peagi otsa saada. Seepärast oleks vaja alternatiive. Nüüd on Ameerika teadlased avastanud uue ja tundub, et üsna lootust andva võtte, kuidas tavalisest veest saada kätte vesinikku, mida võiks siis kütuseks kasutada.   Jiming Bao Houstoni ülikoolist ja ta kolleegid on täpsemalt avastanud, et koobaltoksiidi nanoosakesed toimivad väga hea katalüsaatorina, mis päikesevalguse abiga lagundab vee molekulid vesinikuks ja hapnikuks.   Vee molekulide niinimetatud fotokatalüütilist lagundamist on uuritud ja katsetatud 1970. aastatest peale. Proovitud on väga mitmeid katalüsaatoreid. Bao ja kolleegide kasutatud koobaltoksiid on neist üks lihtsamaid ja kiiretoimelisemaid.   Nad kirjutavad ajakirjas Nature Nanotechnology, et nende katsetes saavutatud päikeseenergia vesinikuenergiaks muundamise kasutegur viis protsenti on vesinikkütuse majanduslikuks äratasuvuseks veel liiga väike. Kuid nad loodavad, et tegurit õnnestub tõsta kümnele protsendile.   Probleemiks on ka koobaltoksiidi nanoosakeste kiire kulumine. Nende toime kestab ainult umbes tund aega. Ent vesinikkütus iseenesest on üsna paljutõotav, eriti keskkonnahoiu mõttes, sest selle põlemise tulemuseks on üksnes puhas vesi ja soojus.   Vaata veel: Splitting water into hydrogen and oxygen using light, nanoparticles (PhysOrg) 
