Maavärinatele võivad eelneda sädelahendused
 Maavärinate toimumisajaga kokkulangevaid taevatulesid ja sädelahendusi on kirjeldatud juba seismoloogia alguspäevist saadik, kuid nende täpne tekkemehhanism on jäänud siiani saladuseks. Küsimusse võib nüüd selgust tuua ajakirjas Seismological Research Letters ilmunud Prantsuse ja Kanada geofüüsikute juhitud töörühma uurimus.   „Rohekassiniseid leegitsevaid tulekerasid nähti igast suunas üle pea lendamas. Neid pole märganud ainult mõned Pereiro 30 tuhandest elanikust. Tunnistajad kirjeldavad neid kui 'suuri autotulesid', mis vahetevahel liikumatult hõljuvad, et siis taevalaotusel alla ja üles söösta. /.../ On välja selgitatud, et need ilmuvad alati mõned tunnid enne maavärinaid,“ kirjeldas Briti diplomaat 1968. aasta jaanuarist kuni märtsini Brasiilia idaosa tabanud maavärinate seeriat ajakirjas Flying Saucer Review ilmunud artiklis.   Ufoloogide huvi polnud väga hea teadusliku selgituse puudumist arvestades mõistetamatu. Keskseks probleemiks on visuaalset vaatemängu pakkuvate nähtuste harukordsus. Näiteks sisaldas Itaalia preestri Ignazio Galli eelmise sajandi alguses koostatud kataloog vaid 148 samalaadset sündmust. Vanim valimisse kaasatud valgusmängu ja maavärinat hõlmanud nähtus toimus juba sadakond aastat enne meie ajaarvamist. Kõige hiljutisemad teated taevatulede nägemisest langevad kokku 2011. aastal Uus-Meremaad raputanud Christchurchi värinaga.   Robert Thériault otsustas kolleegidega taevatulede tekkemehhanismide uurimiseks keskenduda 65'le kõige usaldusväärsemana näivast allikast pärineva maavärina kirjeldusele. Lõplikkusse valimisse kuulusid seeläbi kuni 400 aasta vanused kirjeldused, millest 38 andsid ülevaate Euroopas ja 27 Ameerikas toimunud värinatest. Nende täpsema analüüsi ja juhtumite asukoha tektooniliste kaartidega kõrvutamise läbi hakkasid läbi kumama selged mustrid.   Rohkem kui 85 protsenti sündmustest leidsid aset riftide lähistel. Piirkondades, kus laamad rebenevad. Ent peaaegu 97 protsenti vaatluse alla võetud juhtumitest toimusid murrangujoonte lähistel, kus laamad pea vertikaalselt liiguvad. Taoliste riftide lähistel toimuvad maavärinad moodustavad kõikidest maavärinatest vaid umbes viis protsenti.   Thériault töörühm oletab seega peamiselt ühe selle liikme loodud mudelite põhjal, et taevatulede taga on just maa all kiiresti kuhjuvad pinged. Aluskivimi moodustavates mineraalides leidub defekte, kus hapnikul elektron puudu on. Pinge mõjul toimub keemiliste sidemete ümberorganiseerumine. Alles jäävad positiivse laenguga augud, mis kiiresti pinnale liiguvad.   Selle mõjul tekkivatest tugevatest elektriväljadest võiks sädelahenduste ja välkude selgitamiseks piisata. Tugevate elektriväljade loomuses on õhku ioniseerida. Vähemalt toetavad hüpoteesi laborikatsed. Paraku ei pruugi sirgjooneline seletus alati õige olla. Isegi kui see tundub tõenäolisem, kui tundmatud lendavad objektid.   Samuti pole võimalik nähtusi nende harukordsuse tõttu usaldusväärselt maavärinate ennustamiseks kasutada. See ei takista aga seismoloogidel mõõtmast maapinna elektritakistuse vähenemist, mida laengute kuhjumine esile võiks kutsuda. Kindla metoodika väljatöötamiseni peavad inimesed töörühma hinnangul lootma oma tähelepanelikkusele ja heale õnnele.   Näiteks märkas Itaalias L'Aquilas 2009. aastal pooljuhuslikult kell pool kaks öösel kööki läinud mees kahte välgatust, mille järel maailm rohkem kui sekundiks päevavalgusele võrdväärselt eredaks muutus. Juhuslikult oli ta sattunud paar kuud varem nähtuse kohta ajalehest lugema ja otsustas seeläbi oma perekonna ohutumasse paika toimetada. Kaks tundi hiljem tabaski piirkonda tugev maavärin.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Seismological Research Letters. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
