Ajarändurid jäid leidmata
 Kristjan Port Meenutagem katset, millega kontrolliti Einsteini tähelepanekut, et liikumine mõjutab alati ka aega. Reaktiivlennukile asetati ülitäpselt aega registreeriv ja teiste samasuguste Maal asuvate seadmetega sünkroonis töötav aatomkell. Seejärel tõusis lennuk õhku ja kihutas ümber maakera. Selgus, et lennukis hakkas kell natukene maha jääma. Maale tagasi jõudes taastus kella endine tempo, kuid see ei jõudnud kunagi enam maisele ajale järgi.   Kui kella käest küsida, kuidas ta seletaks seda, et ümberringi on aeg temast ees, vastaks kell, et ta asub tulevikus. Meie omakorda arvaksime, et kell elab minevikus. Juhul kui kellade asemel oleksid kaksikud, hindaks kumbki oma elu kulgu normaalseks, kuid peaks teist nooremaks. See tähendab, et ta ise on ajast ees. Tegemist ei ole tühise mõttemänguga, sest kellade test on praktiliselt teoks tehtud ja ajas liikumist toetab teaduslik arutluskäik.   Kultuuriloost leiab enam kui kümne tuhande aasta kaugusest ajaloost viiteid ajas rändajatele, unustamata hilisemaid legende ning jutustusi. Loomulikult võib neid pidada pigem tõenditeks inimfantaasia ajatule lennukusele kui faktilisele nähtusele. Pragmaatilisemal kaasajal on ajas rändamise teemal avalikkuse poole pöördumisel pilgetest või kaastundemuietest vabastatud peamiselt vaid ulmekirjanikud. Teadlastel lubatakse hullutavaid jutte ajada vaid omakeskis.   Ometi otsustasid kaks USA Michigani tehnikaülikooli füüsika osakonna teadlast teha julge, isegi pöörasevõitu sammu, asudes avalikult otsima ajarände kogemusega inimesi. Lehekuulutuse peale oleks nad ilmselt tõestusmaterjali massi alla ära uppunud. Ent neid ei huvitanud inimeste psühholoogia ega ravimite tarbimise kõrvalmõjud. Füüsikud Robert Nemiroff ja Teresa Wilson valisid ajarändurite leidmiseks interneti. Olles tuttavad kogu varasema valdkonnas sooritatuga väidavad nad, et värske uuring on tänaseks kõige põhjalikum ajas rändajate tuvastamise katse.   Otsingu idee on iseenesest lihtsa loogikaga. Juhul kui mõni paarist miljardist interneti kasutajast peaks olema tulnud tulevikust, siis võiks kaasaegsesse tehismällu jääda külaskäigust jälg. Näiteks Twitteri säutsuna millestki, mis polnud veel aset leidnud, tulevikku kajastava sisuga e-kirjana, astronoomias seni teadmata faktidega tehtud otsinguna või infona mõnes blogikandes. Jutt ei käi siin juhuslikest fantaasiamängudest. Igaüks võib ju otsida ufosid, unistada reisist Kuule, pakkuda sõbra sündimata lastele nimesid ja muud taolist.   Seetõttu valiti tõendiks tulevikust tulnu kohta viide paavst Franciscusele ja komeet ISON’ile. Nimelt polnud seni ühelgi paavstil sellist nime esinenud, mistõttu märtsis valituks osutunud Jorge Mario Bergoglio valiku varasemal mainimisel olnuks tugev tulevikulisuse hõng. Komeet ISON avastati samuti alles hiljuti ning sellegi nimevalik oli piltlikult „välk selgest taevast“, mis teinuks sellestki õige ajamärgiga koos väärtusliku leiu.   Ajas rändajaid võib jagada kaheks – ühed tulevad minevikust ja teised vastavalt tulevikust. Antud juhul otsiti siis vaid tulevikus tulnuid, kuna möödanikust tulijate püüdmiseks on keeruline leiutada head katset. Lisaks võib ajareisijad jagada sellisteks, kes püüavad end varjata või ei oska interneti kasutada või siis on märksõnade teemadel ükskõiksed.   Juhul kui nad on meie keskel olemas, siis kuuluvad nad ilmselt kolme viimasesse kategooriasse, sest teadlased ei leidnud ajaränduritest ühtegi tõendit. See ei ole iseenesest tõend nende puudumise kohta, sest tõendite puudumine ei ole tõend nähtuse puudumisest. Nii jääb romantikutele ja teistmoodi uskujatele alles põhjus kohtumist oodata. Kuigi inimkonna jaoks oleks tuleviku nägemine vist katastroofiliste tagajärgedega. Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal. 
