Tubakasuru peletab vastaseid hingeõhuga
 Tubakasurud pole päris tavalised liblikad. Röövikuna söövad nad iga päev piisavalt tubakalehti, et neis leiduv nikotiini koguhulk oleks võrreldav ühes sigaretis leiduva alkaloidi kogusega. Biokeemikud leiavad nüüd, et tubakasurud kasutavad seda kaitsemehhanismina – ühendi halb lehk peletab eemale isegi huntämblikud.   Nikotiin külvab sellega mittekohastunud elusolendite närvisüsteemis tõelist kaost. Ühend mõjutab otseselt närvi-lihassüsteemi tööd. Omadustelt sellele sarnanevaid alkaloide kasutatakse seeläbi isegi uue põlvkonna putukatõrjemürkides. Samas leidub putukaid, kes end sellest heidutada ei lase. Nii armastavad tubakasurud isegi tubakataimede lehti järada. Teadlased on aastate jooksul märganud, et nikotiinirikkamaid taimi õgivate surude ellujäämisprotsent näib olevat näitaja poolest kehvemate taimedega leppima pidanud röövikutest parem.   Nähtuse täpsemaks uurimiseks otsustasid Max Plancki Keemilise Ökoloogia Instituudi teadlased muuta tubakataimede geenipagasit. Ian Baldwin vähendas kaaslastega osades taimedes neis leiduva nikotiini kogust. Teised taimed pani ta tootma ühendit, mis vaigistas selles toitunud putukate CYP6B46 geeni. Eelnevalt oli töörühm tähele pannud, et geen muutub surudes aktiivseks vahetult pärast tubakalehtedega maiustamist.   Baldwin istutas loodud taimed koos nende tavapärase geenipagasiga liigikaaslastega katselappidele ja asus uurima, kuidas see nende lehtedele biidud surude ellujäämisšansse mõjutab. Peagi märkasid nad, et geeni vaigistavate taimedega leppima pidanud surude röövikud leidsid end kiiresti huntämblike toidulaualt. Tavapärase dieediga röövikud näisid ärasöömisohtu paremini trotsivat.   Julgustust saanuna jätkas Baldwini töörühm eksperimente laboratooriumis. Biokeemikud uurisid põhjalikult, kuidas röövikute keha nikotiinile reageerib. Samuti üritasid nad jälgida, kuhu alkaloid pärast kehasse sattumist täpselt liigub. Tarbitud nikotiinist ligikaudu 0,65 protsenti näis olendite organismist jäljetult kaduvat.   Töörühm võttis viimases lootuses appi huntämblikud. Nende lõugade ette visati nii geeni vaigistavatest kui tavalistest tubakalehtedest toitunud röövikuid. Neist esimesed langesid kergesti ämblike roaks, kuid ämblike rünnakud peatusid momentaalselt, kui nad nikotiini tarbinud röövikute lähistele sattusid. Biokeemikud otsustasid seejärel kontrollida, kas nikotiin on kuidagi röövikute keha pinnale jõudnud. Ent mõõtmised andsid negatiivse tulemuse. Küll aga leidsid nad, et röövikute ümber hõljub nikotiiniga rikastatud pilveke.   Töörühm järeldab, et CYP6B46 geen kannab nikotiini hemolümfi, verena toimivasse transpordikoesse. Sealt satub see aga omakorda hõlpsalt rööviku poolt väljahingatava õhu hulka. Nii piisabki pelgalt hingeõhust liigset lähedust otsivate vastaste eemale tõrjumiseks.   Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
