Bioreaktor muudab vetikad toornaftaks
 Vetikaid on biokütuste toorainena nähtud juba pikka aega, ent neist toodetud kütuse omahind on selle kasutamiseks kujunenud liiga kõrgeks. Ajakirjas Algal Research kirjeldatav tootmisprotsess langetaks selle euroni liitri kohta, kuid protsessi tasuvus tööstuslikul skaalal jääb veel lahtiseks.   Enamik tänapäeval kasutatavast naftast tekkis kümneid miljoneid aastaid tagasi elanud mikroorganismide jäänustest. Seega pole ime, et laiast biokütuste valikust meenutab kõige enam vedelat fossiilkütust just vetikatest toodetud toornafta. Võrreldes bioetanooli tootmiseks kasutatavate põllukultuuridega suudavad vetikad hektari kohta talletada kuni 30 korda rohkem energiat. Lisaks lihtsamale rakustruktuurile sisaldavad need rikkalikult lipiide, mida toornaftaks muuta saab.   Pealtnäha suurepärased omadused on mõjutanud investoreid tegema vetikate töötlemiseks kasutatavate tehnoloogiate arendamisse laiamahulisi investeeringuid. Näiteks investeeris maailma suurim nafta- ja gaasikorporatsioon Exxonmobil 2009. aastal Craig Venteri sünteetilise bioloogia rakendusvõimalusi uuriva labori tegevusse 450 miljonit eurot lootuses, et suudetakse luua eriti lipiididerikas vetikatüvi. Projekt lõpetati eelmisel aastal tehniliste raskuste tõttu.   Lipiididerikkad vetikatüved kasvavad tunduvalt aeglasemalt kui tavalised, mistõttu toodetakse ajaühiku kohta ka vähem toorainet. Oma elutegevuse käigus pea kohe kasutamiseks kõlbulikku etanooli tootvad tüved kasvavad veelgi aeglasemalt. Douglas Elliotti töörühm otsustas seetõttu üritada täiustada protsessi, mida vetikatest lipiidide eraldamiseks kasutatakse. Töörühm lähtus juba 1970. aastatel välja töötatud lähenemisviisist, mille algne eesmärk oli biomassi gaasideks muutmine.     Tsisternis kasvatatavad vetikad suunati koos veega torusse, kus massi 350 °C juures kõrge rõhu all kuumutati ja pidevalt segati. Protsess võimaldab eemaldada segust väävli ja tahkes olekus olevad ühendid. Ülejääk saadeti peareaktorisse, kus vesiniku ja keemilise reaktsioone kiirendava rubiidiumiga segus leiduvatest suhkrutest hapnik eemaldati. Samuti võimaldas see keemilisi sidemeid lihtsamaks muuta ja lämmastikust lahti saada. Reaktsioonide käigus eraldunud soojust saab eelmise sammu juures kasutada vetikamassi kuumutamiseks.    Alles jäänud mass eraldub jahtudes spontaanselt veeks ja süsivesinikeks. Sellest osa moodustavad  etanool ja metanool, kuid umbes 53% vetikate algsest massist lõpetab toornafta sarnase vedelikuna. Sellest ligikaudu nelja viiendikku saab segada traditsioonilisema päritoluga toornafta sisse ja seejärel kütusena kasutamiseks rafineerida. Vees leiduvat fosforit ja lämmastikku on võimalik vetikate väetamiseks kasutada.   Töörühma arvutuste kohaselt kujuneb kütuseliitri omahinnaks 0,56-1,4 eurot. Täpne hind sõltub kasutatavast vetikaliigist ja sellest, kas lahenduse efektiivsust suudetakse toornaftat töötuslikus koguses tootes säilitada. Esitletud lahendust on asunud testima Genifuel Corporation, mille esindajate hinnangul peaks majanduslikuks äratasuvuseks suudetama päevas töödelda üle 600 tonni kuivatatud vetikaid.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Algal Research.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
