Pilved varjutavad eksoplaneete
 Ka negatiivne tulemus võib olla oluline. Kaks sõltumatut töörühma leiavad kahest planeedisüsteemist pärineva valguse analüüsimisel, et neis leiduvad planeedid ei jäta tähevalgusesse ühtegi eristuvat jälge, mis viitab tiheda pilvkatte olemasolule.   Teadlastele meeldivad suured andmehulgad. Üksikutest katseobjektidest lähtumine võib viia ekslike järeldusteni. Näiteks on Linnutee galaktikas laialt levinud suuruse poolest Maa ja Neptuuni vahele jäävad planeedid, mille sarnaseid Päikesesüsteemis ei leidugi. Seeläbi oli esialgu väga raske nendel valitsevate tingimuste üle isegi spekuleerida. Planeediteadlaste õnneks ei pea taolisi planeete väga kaugelt otsima.   Vastavalt 2004. ja 2009. aastal leitud GJ 436b ja GJ 1214b asuvad galaktika mõistes vaid kiviviske kaugusel. Kui Linnutee läbimõõt oleks võrreldav Euroopa lääne- ja idapoolseimat punkti lahutava vahemaaga, tuleks eksoplaneetideni jõudmiseks jalutada alla kahe kilomeetri. Mõlemad planeedisüsteemid asuvad Päikesesüsteemiga samal tasandil, misläbi võis märgata, kuidas planeedid oma ematähe eest möödudes seda varjutavad. Arvutatud tihedus andis alust arvata, et neil peaks olema paks atmosfäär. Ent täiendavad vaatlused ei läinud hüpoteesiga hästi kokku.   Kui atmosfääriga planeet tähe eest möödub, peaks osa atmosfääri sattuvast valgusest siiski Maani jõudma. Atmosfääris neeldunud valgusest saab tuletada selle koostise. Iga element ja ühend neelab veidi erineva lainepikkusega valgust. Maalt nähtud neeldumisspekter oli aga mõlema planeedi puhul lame ja esiletungivate joonteta. Selgitusena nähti võimalust, et valguse teed takistasid pilved. GJ 1214b puhul oli võimalik ka teine variant – atmosfäär koosnes rasketest molekulidest, mille gravitatsioon õhukeseks ja tihedaks kihiks pressis.   Laura Kreidbergi töörühm uuris planeeti infrapunases spektriosas viieteistkümne tähevarjutuse ajal. Selle jooksul oleks pidanud tiheda atmosfääri oletatav üks põhiline koostisosa – vesi – endast siiski märku andva. Seda ei juhtunud. Kreidbergi hinnangul toetab see 'pilve-hüpoteesi'. Arvestades planeedi temperatuuri koosneksid need äärmiselt tõenäoliselt tsinksulfiidi või kaaliumkloriidi sarnastest ühenditest. Sarnasele järeldusele jõuab GJ 436 süsteemist pärinevat valgust analüüsides ka Julianne Mosesi töörühm.   Kuna planeedi suurus on võrreldav Neptuuni omaga, on tegu suurema üllatusega. Päikesesüsteemi keskmise suurusega gaasihiiu atmosfäär koosneb peamiselt vesinikust. Seega oleksid Hubble'i kosmoseteleskoobiga tehtud vaatluste käigus pidanud kindlalt avalduma näiteks vee ja metaani jäljed. Nende puudumine viitab, et GJ 436b on vesinikuvaene ja/või katavad seda samuti tihedad pilved. Taas ei sarnaneks viimased Päikesesüsteemis kohatavatega.   Vesinikunappus sunniks aga teadlasi võimaliku atmosfääri koostise üle põhjalikumalt juurdlema. Hüpoteeside paikapidavuse kontrollimiseks tuleb planeeti veel pikemalt infrapunakiirguse-lähedastel lainepikkustel jälgida.   Atmosfääri varjutavate pilvede levik on halb uudis maavälist elu otsivatele astrobioloogidele. Üks selleks kasutatav meetod näeb ette teatud gaasijälgede, näiteks molekulaarse hapniku otsimist. Kuigi gaasi leidub Maal hetkel külluslikult, ammenduksid selle varud taimestikuta kosmilises mõistes suhteliselt kiiresti. Kui atmosfäär endast aga midagi ei reeda, puudub ka võimalus biosõrmejälgede puudumise või olemasolu kohta midagi järeldada.   Töörühmade uurimused ilmus ajakirjas Nature. (1;2) Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
