Aasta 2013 teaduses – kosmos
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Astronoomide ja kosmoloogide tähelepanu keskmes olid sellel aastal Päikesesüsteemi äärealad, universumi tumedam pool ja Curiosity poolt kogutud andmed. Maalähedasemalt püüdsid pilku kauged juhukülalised ning uued trendid kosmosetööstuses.   Tumeenergia ja tumeaine jäävad tumedaks Vaatlusandmed näivad olevat kõige paremini kooskõlas tumeda universumiga. Plancki satelliidi uute vaatluste kohaselt jääb varjatuks umbes 84 protsenti selles leiduvast ainest. Samal ajal pole maailma kõige tundlikum tumeainet otsiv eksperiment LUX selle olemasolu endiselt isegi kaudselt täheldanud. Veelgi enam, avaldatud vahetulemused vihjavad, et ka teiste eksperimentide poolt eelnevalt tumeainele omistatud signaalide näol oli tegu statistilise müraga.   Plancki satelliit võimaldas lisaks täpsustada universumi kiirenevat paisumist põhjustava tumeenergia osakaalu. Universum paisub vaatluste alusel aeglasemalt, kui seni valdavalt arvati.    Pan-STARRS'i projekti tulemused sunnivad aga ettevaatlikke pilke heitma keerukamate tumeenergia mudelite poole. Kosmoloogilise konstandi w väärtus, mis seob ruumi paisutava rõhu tumeenergia tihedusega, näib olevat -1 asemel -1,186. Juhul, kui tegemist pole süstemaatilise veaga ja tulemusi suudetakse korrata, muutub tumeenergia aja möödudes üha tugevamaks. Universum lõppeb sellisel juhul Suure Rebenemisega.  Loe lähemalt: Tumeaine on loodetust häbelikum CDMS nägi märke tumeainest LUX jätab tumeaine varjudesse Varajane universum vastab ootustele Leading Dark Energy Theory Incompatible with New Measurement (Scientific American)   Bert ja Ernie Iga sekund läbistab inimkeha rohkem kui miljon miljardit elektrilaenguta ja üliväikese massiga osakest. Viimasest piisab tõestamaks, et neutriinod astuvad tavalise ainega vastastikmõjusse väga harva. Haruldasi sündmusi suudab regulaarselt märgata hiiglaslik IceCube'i neutriinoobservatoorium. Selle detektorid suudavad registreerida, kui neutriinod kuupkilomeetrise ruumalaga jäämassiivis mõne aineosakesega kokku põrkavad.   Teleskoobi juures töötavad teadlased märkasid sellel aastal kogutud andmeid analüüsides, et kaks aineosakestega kokku põrganud neutriinot kandsid äärmiselt kõrget energiat. Osakesed said pärineda ainult väljapoolt Päikesesüsteemi. Hellitlevalt Bertie'ks ja Ernie'ks nimetatud neutriinod ei jäänud viimasteks. Süvaanalüüsi käigus avastati veel 26 Päikesesüsteemi-välist, kuid veidi madalama energiaga neutriinot. Avastus kuulutab selgelt neutriinoastronoomia algust.   Loe lähemalt: Lõunapooluse jääst püütud neutriinod juhatavad kosmosekiirte allikale   IceCube nägi süvakosmosest lähtuvaid neutriinosid IceCube teatas ülikõrge energiaga neutriinode avastamisest   Voyager 1 lahkus Päikesesüsteemist Pea 40 aastat teel olnud sond on sõltuvalt Päikesesüsteemi piiri definitsioonist teinud seda juba tosin korda. Voyager'i käekäigu eest vastutavad teadlased teatasid aga septembris, et sond ületas viimaks magnetväljast ja laetud osakestest koosneva Päikesesüsteemi kaitsva mulli – heliosfääri – piiri 25. augustil 2012.   Sellest ajast saadik on Voyager 1 edastanud Maale andmeid juba tähtede vahelise ruumi kohta. Paraku ei võimalda sondi lõppema hakkav tuumakütus seni suhteliselt tundmatuks jäänud regiooni pikalt uurida. Lootusrikkaima hinnangu kohaselt jätkub seda 2025. aastani.   Loe lähemalt: Voyager'i leiud tekitavad endiselt hämmastust Voyager-1 jõudis tähevaheruumi mullu augustis     Pettumused ja üllatused Marsil Märke, et Marsil leidus vedelas olekus vett, on leitud ka varem. Eelmise aasta augustis punasel planeedil maandunud kulguri Curiosity tehtud pinnaseanalüüsid kinnitavad nüüd, et selle maandumispaiga lähistel sillerdas kunagi järv. Selle happesus ja soolasisaldus oleks pakkunud süsinikupõhistele eluvormidele sobilikku elupaika.   Samas näitas planeedi atmosfääri analüüs, et selle metaani sisaldus on kaduvväike. Viimane on vastuolus Marsi ümber tiirlevate satelliitide mõõtmistulemustega. Seega vabaneb metaan vaid hooajaliselt või ei leidu planeedil tõesti elutegevuse käigus metaani tootvaid mikroobe.   Viimaks näitavad Curiosity analüüsid, et vesi moodustab tänapäeval Marsi pinnasest massi poolest umbes kaks protsenti. Satelliitidelt tehtud ülesvõtted viitavad aga, et hooajaliselt võib teatud piirkondades märgata isegi pinnase märgumist.   Loe lähemalt: Marsijärves võis elada mikroobe Marsil leiduva metaani hulk on kaduvväike Elu võis tekkida Marsil Marsi pind näib regulaarselt märguvat   Uued tegijad kosmoses Aasia suurriigid Hiina ja India on pilgu tähtede poole pööranud. Novembris saatis India Marsi poole teele kosmosesondi Mars Orbital Mission, mis keskendub planeedi atmosfääri uurimisele. Peamiseks eesmärgiks on metaanijälgede otsimine. Samuti üritatakse välja selgitada, mis kunagi planeedi atmosfääris leidunud veega juhtus.   Hiina Rahvavabariik suutis aga detsembri keskpaigas toimetada Kuu pinnale automaatjaama ja pisikese kulguri Yutu. Tegu oli esimese 'pehme maandumisega' pärast USA ja Nõukogude Liidu Kuu-programmide lõppu. Samuti tutvustas Hiina sellel aastal oma kava rajada 2023. aastaks oma kosmosejaam.   Lääneriikides on kosmosetööstuses kasvamas eraettevõtete osakaal. SpaceX varustab rahvusvahelist kosmosejaama (ISS) juba regulaarselt. Samuti tõestas see sellel aasta oma võimekust satelliidi geostatsionaarse orbiidi ülemineku orbiidile toimetamiseks. Ent ettevõte pole üksi. Septembris ühendati ISS-iga ettevõtte Orbital Sciences Cygnus-kapsel. Kasvav konkurents peaks hinnad alla tooma.   Loe lähemalt: India kosmosesõiduk võttis kursi Marsile India Marsi missioon algas edukalt   Yutu hakkab Kuud uurima SpaceX üritab taas kosmosetööstust muuta Cygnus ühendati kosmosejaamaga   Taevakivid kaugemal ja lähemal Veebruaris lagunes Tšeljabinski oblasti kohal väikese asteroidi mõõtu meteoorkeha. Paarikümne kilomeetri kõrgusel toimunud plahvatuse käigus vabanes 500 tuhande tonni trotüüli plahvatamisele võrdväärses koguses energiat. Atmosfääri sisenedes kiirgas meteoorkeha piisavalt eredalt, et põhjustada maapinnal naha- ja võrkkesta kahjustusi. Kokku sai viga rohkem kui kaks tuhat inimest.   Samal ajal hoidis teadlasi ja laiemat avalikkust põnevil esmakordselt Päikesesüsteemi siseossa sattunud komeet ISON. Juba Päikesele lähenedes vabanenud tolmu ja gaasi hulk andis lootust, et see muutub sajandi eredaimaks komeediks. Paraku oli selle läbimõõt liiga väike, et kohtumist Päikesega üle elada. Sellest hoolimata võimaldas komeet astronoomidel kaugete ning jäiste külaliste olemust hoopis paremini mõista.   Loe lähemalt: Tšeljabinski asteroid oli arvatust suurem Sukeldujad leidsid väidetavalt suurima Tšeljabinski meteoriidi fragmendi Tõnu Viik: mis taevaga lahti on? Kuuldused ISONi surmast on veel liialdatud 
