Gröönimaa lumi talletab liustike sulavett
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Ajakirjas Nature Geoscience ilmunud uurimuse kohaselt aeglustab sõmerlumi olulisel määral Gröönimaa liustike sulavee maailmamerre jõudmist. Iirimaa suurust maaala kattev firn võib radarivaatluste alusel talletada rohkem kui saja miljardi tonni jagu magevett.   Gröönimaa kaguosa on saare sademeterikkaim piirkond. Pea kolmandik Gröönimaa liustikele langevast lumest sajab alla just seal. Samal põhjusel poldud piirkonda üksikasjalikult uuritud. Teadlastele pakuvad peamiselt huvi saare liustikud. Ent tavapärasest paksem lumekiht muudab jääpuursüdamike hankimise keerukamaks. Tühimikku otsustas üritada täita Rick Fosteri töörühm.   Suur oli aga Fosteri üllatus, kui 2011. aasta varakevadel esimest puurauku rajades juba pelgalt kümne meetri sügavusele jõudes pinnale sulavett immitsema hakkas. Sama kordus ka paari kilomeetri kaugusel, kuigi seekord said glatsioloogid puurida 25 meetrit. Arvestades, et puurimise ajal oli õhutemperatuur maapinnal -15 °C ja uus sulaperiood polnud veel alanud, pidi olema tegu eelmisest aastast pärineva sulaveega.     Põhjalikumad radarivaatlused näitasid, et alles jääks muunduv sõmerlumi hoiab saare lõunaosas sulavett tallel vähemalt 70 tuhandel ruutkilomeetril. Firni paksuse põhjal võib oletada, et selle mass ulatub 140 miljardi tonnini. Maailmamerre jõudes tõstaks see selle taset 0,4 millimeetri võrra. Igal aastal jõuab ookeanidesse umbes kaks korda rohkem Gröönimaa liustike sulavett.   Vedelas olekus veest küllastunud firniga pole senistes saare hüdrosfääri kirjeldavates mudelites arvestatud. Seega võib see potentsiaalselt selgitada erinevust liustike massikadu kirjeldavate mudelite ennustuste ja reaalsete satelliidivaatluste käigus kogutud andmete vahel. Samuti võib talletunud sulavesi toimida hiiglasliku soojusreservuaarina, mis mõjutab tulevikus üha rohkem Gröönimaa kliimat.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas  Nature Geoscience . 
