Biofluorestsents on kalade seas laialt levinud
Biofluorestsentsi võib kohata mitmete üksteisest evolutsioonilises mõistes kaugel asuvate organismide seas. Välise valguse mõjul hakkavad teiste seas ise valgust kiirgama nii paljud liblikad, meduusid, papagoid kui korallid. John Sparksi töörühm uuris 2011. aasta alguses Kaimanite saarte lähistel just viimaseid. Valgusemissioonide ergutamiseks valgustasid sukeldujad korallriffide pildistamise ajal neid siniste lambikestega. Kiiratavat valgust pole tihti võimalik paljasilmaga märgata, mistõttu kasutasid nad lisaks spetsiaalseid valgusfiltreid. Suur oli aga nende üllatus, kui nad märkasid, et fotodele oli jäänud ka rohelist valgust kiirgav angerjas. Sellest piisas, et uurimistöö algselt fookust muuta. Kalade seas on biofluorestsentsi seni kirjeldatud suhteliselt harva. Järgneva kahe aasta vältel organiseeris Sparks Bahama ja Saalomoni saartele neli ekspeditsiooni. Lisaks külastas ta kaaslastega mitmeid avalikke akvaariume. Kalade süstemaatilise uurimise läbi suutsid nad tuvastada veidi üle 180 biofluorestsentsi kasutava kalaliigi, kes kuulusid 16 erinevasse seltsi. Töörühma hinnangul on biofluorestsentsi lai levik mõistetav. Kiskjate ohvriks langemise vältimiseks on evolutsioon viinud suurepäraste maskeeringuteni, mis muudab kalad valguse nähtavas spektriosas merepõhjast eristumatuks. Samas on jäänud vajadus järglaste saamiseks partnereid peibutada. Lahenduseks ongi biofluorestsents, mis suhtlemiseks turvalist kanalit pakub. Sparks oletab kolleegidega, et nähtust kasutavad kalad suudavad kiiratavat valgust vaevata registreerida. Avastus ei pruugi huvi pakkuda ainult bioloogidele. Näiteks said 2008. aasta keemiapreemia teadlased, kes keskendusid meduuside biofluorestsentsi uurimisele. Katsetes loomadelt eraldatud roheliselt helenduva valgu kasutamine võimaldab paremini mõista mitmeid organismide sisemuses toimuvaid protsesse. Kalade vastavate valkude täpsem uurimine võib seega lisada uusi tööriistu mitmetes erinevates valdkondades tegevate teadlaste arsenali. Töörühma uurimus ilmus ajakirjas PLOS ONE.
