Lepatriinud lendavad arvatust kiiremini ja kaugemale
Suurbritannia Hulli ülikooli teadlaste sõnul on see esimene kord, kui on tuvastatud, et lepatriinud võivad nii kõrgel lennata. Seejuures on lepatriinude rännuvõime soojematel temperatuuridel märkimisväärselt parem. See annab neile aga kliima soojenedes üksnes indu juurde, vahendab Phys.org. Selleks, et radariga lepatriinusid uurida, tuli teadlastel testide käigus tuvastada, millisena lepatriinu radariekraanil võiks paista. Selgus majas, võeti Suurbritannia Rothamstedi uurimiskeskusest välja viimase kümne aasta radarivaatluste andmed ja asuti neid uurima. Teadlaste sõnul on lepatriinudel üpris omapärane kuju. Nii on nad teiste putukatega võrreldes sfäärilisemad. Seega arvestades putuka kaalu, kõrgust ja laiust, võisid teadlased olla radaripilti jälgides kindlad, et tegu on just lepatriinuga. Suuremat osa lepatriinudest täheldati lendamas 150-500 meetri kõrgusel õhus. Keskmiseks lennukiiruseks saadi 30 km/h. Esines ka ekstreemsemaid lendureid, kes pürgisid kõrgemale ja kihutasid kiiremini. Teadlased tuvastasid, et lepatriinude keskmine õhuretk vältas 36 ja pool minutit. Samas pidas mõni tiivuline täpikandja vastu koguni kaks tundi järjest. Seega võib lepatriinu lennata ühe otsaga kuni 120 kilomeetrit. Nende andmete kõrval kahvatuvad kõik varasemad, mille puhul peeti juba ükskõik millist enam kui kahemeetrist retke pikaks õhulennuks. Teadlased rõhutavad siiski, et tegemist oli laboritingimustes toimunud mõõtmistega, mis vajavad veel päriselus testimist ja kontrolli. Lepatriinudest on peetud lugu kui usinatest lehetäitõrjujatest. Seepärast on neid sageli suisa imporditud põldudele kui biotõrjevahendeid. Paraku võtavad aga nii mõnedki sissetoodud liigid kiiresti võimust, surudes looduslikud liigid tagaplaanile. Nii loodeti näiteks, et lennuvõimetu aasia lepatriinu võiks olla põldudel usin abiline, kuid samas suhteliselt kontrollitava levikuga putukas. Tuli aga välja, et ta on võimeline paarituma lennuvõimeliste lepatriinudega ning seega kiirelt edasi levima. Briti teadlaste lepatriinu-uuringu tulemused avaldati ajakirjas PLOS ONE.
