Nanoribad toodavad organite liikumisest elektrit
Südame- ja närvistimulaatoreid ning erinevaid kehasse siirdatavaid sensoreid ja implantaate kasutatakse üha enam. Kuigi nende energiatarve on elektroonikaseadmete üldise miniaturiseerimise arvelt tugevalt vähenenud, nõuavad need töötamiseks enamasti endiselt patareisid. Näiteks südamestimulaatorite puhul tuleb nende vahetamiseks inimesi opereerida keskeltläbi iga 5-10 aasta tagant. Siiski on erinevate prototüüpide näol tõestatud, et teatud rakendustes on võimalik nende laadimiseks kasutada helilaineid, valgust, kehas leiduvat glükoosi või piesoelektrilisi materjale. Näiteks tekib viimaste puhul elektrivool nende paindumisel, mida siis juba kasuliku töö tegemiseks rakendada saab. Nii leiti juba paar aastat tagasi, et teoreetiliselt peaks südame pulseerimisega kaasnevad võnked piesoelektrikust koosnevaid ribakesi südamestimulaatori energiaga varustamiseks piisavalt painutama. Illinois' ülikooli teadlased on nüüd toona kasutatud lähenemisviisi lihvinud. Veidi teistsugust materjali kasutades panid nad sarnased ribakesed tootma 4-5 korda rohkem energiat ehk 0,2 mikrovatti ruutsentimeetri kohta Demonstratsioonkatsetes viis John Rogersi töörühm need loomade vahelihase, südame ja kopsude lähistele ning ühendas need laetava patareiga. Kogunev laeng oli Rogersi hinnangul tõepoolest piisav, et väiksemat südamestimulaatorit toetada. Kuigi kogu süsteem oli kaetud bioloogiliselt inertse kilega, peab töörühm järgnevalt tõestama, et see inimestele ka pikema aja vältel ohutu on. Piesoelektrikust koosnevad ribad ise tootsid elektrit ka 20 miljoni painutustsükli järel. Nii või teisiti on elektroonikaseadmete ja inimkeha üha tihedama lõimumise tõttu nõudlus viimase toodetava energia kogumise järele üha kasvamas. Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
