Antiaine kiir avab uusi võimalusi
Igal ainelisel algosakesel on vastandosake, mis sellest vaid laengu poolest erineb. Ideaalses maailmas saaks universumis vahetada iga ainelise osakese selle antiosakese vastu ja see toimiks endiselt samamoodi. Ent oletatakse, et Suure Paugu käigus tekkis antiainet ja ainet võrdses koguses. Ümbritsev maailm koosneb tänapäeval aga vaid ainest, mis viitab, et kaks ainetüüpi käituvad siiski veidi erinevalt. Osakeste füüsika alustala – standardmudel – ennustab küll, et teatud lagunemisprotsesside tulemusena tekib väike aine ülejääk, kuid ainult sellest jääb nähtava ebasümmeetria selgitamiseks vajaka. Nii ongi füüsikud juba aastaid üritanud väga täpselt kahe ainetüübi käitumist võrrelda. Iga erinevus võib vihjata ebasümmeetria algpõhjustele. Vastavate katsete nimistu on olnud samas piiratud. Antiaine ja aine kokkupuude lõpeb plahvatuslikult – osakesed annihileeruvad ja vabaneb puhas energia. Nende lahushoidmine nõuab traditsiooniliselt tugevaid magnetvälju. Viimaste olemasolul on paraku väga raske näiteks antivesiniku spektrit ehk selle elekronide orbitaalide muutusel kiiratava valguse lainepikkust ja -sagedust vajaliku täpsusega määrata. Cerni füüsikud demonstreerivad nüüd uues töös antiaine lõksu, mis sellesse sattuvat antivesinikku soovitud suunas välja paiskab. Anti-Helmholtzi solenoidid võimaldavad kiire juhtimiseks kasutada senisest tunduvalt nõrgemaid magnetvälju. Nii suudeti 80 antivesiniku aatomit registreerida lõksu suudmest isegi 2,7 meetri kaugusel. Nüüd, kus tööpõhimõtet usaldusväärselt tõestatud on, saab kollektiiv järgnevate katsete käigus juba antivesiniku omadusi täpselt mõõtma hakata. Potentsiaalselt märgatavad kõrvalekalded aitaksid teadlasi juhtida uue füüsika radadele. Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.
