Geenide avaldumise muutmine aitab unustada
Traumaatiliste sündmustega, näiteks autoõnnetuse, sõja või vägivaldse kallaletungiga seostuvate mälujälgede mõju argielule on äärmiselt raske kahandada. Psühhoteraapia, mille käigus toimunut turvalises keskkonnas meenutatakse, on küll küllaltki tõhus, ent mälestuste vananedes hakkab selle efektiivsus langema. Sündmus kinnistub pikaajalisse mällu. Statistika kohaselt ei saavutata teraapiaga seetõttu soovitud tulemusi umbes 29 protsendil juhtudest. Li-Huei Tsai töörühm nägi lahendust keemilises ühendis, mis mõjutab epigenoomi. Pärilikkusaine on keritud histoonideks nimetatavate valkude ümber. Nende külge metüül- ja atsetüülrühmade lisamise ja eemaldamisega saab piirkondlikult nende elektrilaengut muuta. Kuna pärilikkusaine selgroog on aga negatiivse elektrilaenguga, mõjutab see omakorda seda, kui tugevalt pärilikkusainet selle poole tõmmatakse. Näiteks hoiavad DNA-d köidetuna HDAC perekonda kuuluvad ensüümid, mis atsetüülrühmadel histoonide külge aheldumist takistavad. Ensüümide perekonna erinevad liikmed ei mõjuta kõik samu geene. Nii on HDAC-2 seostatud aju plastilisusega seotud geenidega. Nii on see üliaktiivne Alzheimeri tõve sümptomeid ilmutavate hiirte mälu ja õppimisvõimega seostatud ajuosa – hipokampuse – rakkudes. Tsai otsustas seega uurida, kuidas 'DNA-korravalvuri' tegevuse sobiva inhibiitoriga takistamine tihedalt ümberõppimisega seotud teraapia tulemusi mõjutab Selle tarbeks õpetas Tsai kolleegidega hiired kindlat heli kartma. Tooni kuulmise järel anti närilistele elektrišokk. Peagi tardusid hiired juba pelgalt selle kuulmise peale. Refleksi on võimalik posttraumaatilise stressi ravimiseks kasutatavale teraapiale sarnaneva meetodiga kõrvaldada. Kuid ainult juhul, kui mälestus pole väga vana. Sellega oodates jäävad närilised eluks ajaks tooni kartma. Üllatuslikult leidsid teadlased selle käigus, et HDAC2 asub oma ülesandeid täitma ainult vanade mälestuste taastalletamisel. Viimaste meenutamise tingis hiirte puhul samasse puuri ja sama helisignaali kuulmine. Nähtus näib kindlustavat, et vanematesse mälestustesse värskete ja samasse konteksti kuuluvate mälestuste elemente ei põimita. Inhibiitori kasutamine ei võimaldanud aga HDAC2-l mäluga seotud geenide aktiivsust pärssida. Uusi mälestusi sarnasest situatsioonist oli võimalik talletada, mis tähendas antud juhul, et hiirte mällu jäädvustus olukord, kus helile elektrišokki ei järgnenud. Hiljem tooni taas kuuldes ei leidnud nad tardumiseks väga head põhjust. Seejuures ei märganud töörühm, et ühendil oleks mingisuguseid ebasoovitavaid kõrvalmõjusid olnud. Teised mälestused näisid terveks jäävat. Tegu on esimese korraga, kui loomadel vanade mälestuste mõju taoliselt kahandada suudeti. Juhul kui lähenemisviis oleks sama tõhus ka inimeste puhul, laieneksid selle rakendusvõimalused posttraumaatilise stressi ravimisest kaugemale. Sihikule saaks võtta näiteks ka teatud foobiad. Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Cell.
