Tüvirakkude saamiseks piisab kannatusest ja happevannist
Iga rakk täidab kehas väga selgelt piiritletud rolli. Kindla ja püsiva tööjaotuseta valitseks triljonitest rakkudest koosneda saavates organismides kaos, misläbi on diferentseerumise pöördumatus tavatingimustel mõistetav. Teadlased on aga leidnud kavalaid viise, kuidas keharakke oma eelkäijateks muunduma panna. Arvestades, et need saavad seejärel võtta pea ükskõik millise identiteedi, kujutab see personaalses meditsiinis ja rakuteraapias lootustandvat lähenemisviisi. Näiteks oleks võimalik potentsiaalselt Alzheimeri ja Parkinsoni tõve tagajärel kaduvaid ajurakke asendada. Paraku hõlmavad rakkudele pluripotentsuse andmiseks kasutatavad meetodid tavaliselt rakutuumadega jändamist. Ent Haruko Obokata suutis kolleegidega taolise muundumise esile kutsuda vaid kahe füüsilise mõjutusvahendiga. Vastsündinud hiirtelt võetud valgete vereliblede pluripotentseks muutmiseks piisas vaid nende 25 minutiks kergelt happelisse lahusesse kastmisest ja füüsilisest pigistamisest. Samuti pidi happevannis leiduma rakumembraani läbistada suutvat bakteriaalset päritolu toksiini. Taoliselt saadud tüvirakkude hiireembrüotesse viimisel arenesid embrüotest kimäärid, kelle keha koosneb osaliselt võõrrakkudest. Varem on midagi sellist teha suudetud vaid indutseeritud pluripotentsete ja embrüonaalsete tüvirakkudega. Esialgsed tulemused ei olnud siiski väga lootustandvad – rakkudel puudus taastootmisvõime ning nende elueaks jäi paar päeva. Probleemi lahendamiseks piisas nende eelnevalt pluripotentsete tüvirakkude kasvatamiseks kasutatavasse kasvulahusesse viimisest. Sellega üllatused ei piirdunud. Sel viisil saadud rakkude paindlikkusest andis aimu asjaolu, et need liikusid ka embrüokehast väljapoole – trofoblasti, millest areneb lootekest. Taolist käitumismustrit ei ilmuta ei indutseeritud pluripotentsed ega embrüonaalsed tüvirakud. Täiendavad katsed kinnitasid, et trofoblasti tüvirakkude kasvatamiseks sobivad tingimused panid enamiku saadud rakkudest trofoblasti rakkudeks muunduma. Nähtusel võib olla mitu selgitust. Rakkude algsel mõjutamisel võidakse saada nii embrüonaalseteks kui trofoblasti tüvirakkudeks arenevaid rakke. Alternatiivselt viidakse meetodiga need tõesti veelgi varjasemasse arengustaadiumisse, kus on need veel totipotentsed ja arenguliinid veel lahknenud pole. Hoolimata töö mõjul kogukonnas valitsevast optimismilainest ei ole aga veel selge, kas sama efekt saavutatakse ka inimeste rakkudega. Vastavad katseseeriad on alles käigus. Samuti nendib töörühm, et meetodit tuleks veel lihvida. Happetöötluse elab üle keskmiselt iga neljas verelible. Neist omakorda muutub pluripotentsusega seostatav geen aktiivseks keskeltläbi igal kolmandal juhul. Sellest hoolimata on meetod märgatavalt tõhusam, kui tüüpiliste indutseeritud pluripotentsete tüvirakkude saamiseks rakendatavad lähenemisviisid. Viimaks võivad tulemused vihjata, et taimedele ja osadele roomajaliikidele omane võimekus oma rakke neile uute ülesannete andmiseks taandarenema panna on ka imetajates osaliselt säilinud. Töörühma uurimused ilmus ajakirjas Nature. (1; 2)
