Kliimamuutus hävitab pingviine
Kõige sagedamini on ohus just need pingviinipojad, kes on juba liiga suured, et vanemate juurest varju leida, teisalt pole nad aga jõudnud kasvatada endale veel ilmastikukindlat sulestikku. Nii ähvardab neid ägedate sadude puhul alajahtumine. Kuumalainete ajal ei saa aga veekindla sulestikuta linnupojad end meres jahutamas käia, teatavad Washingtoni ülikooli teadlased.    Ajakirja PLOS ONE avaldatud uuringu andmed koondavad 27 aasta jooksul Argentinas kogutud materjale. Tegemist on ühtlasi esimese pikaajalise uuringuga, mis vaatleb, kuidas kliimamuutused pingviinipoegade ellujäämist ja liigi paljunemist mõjutavad. Vaatluskohaks oli Argentina rannik Atlandi ookeani ääres Punta Tombo piirkonnas, kus pesitseb septembrist veebruarini 200 000 paari patagoonia pingviine.  Viimase 27 aasta jooksul suri aastas keskmiselt 65 protsenti tibudest. Neist 40 protsenti nälja tõttu. Kliimamuutus on võrdlemisi uus noorte pingviinide surmapõhjus, tappes aastas keskmiselt seitse protsenti tibudest. Samas on olnud ka ekstreemseid aastaid, kus selle arvele saab panna suisa 43 protsenti või suisa pooled surmpõhjustest. Teadlaste sõnul pole inimestel võimalik ilmselt kuigi palju ette võtta toimuvate kliimamuutuste suhtes. Küll aga saaks maailma suurimat patagoonia pingviinide kolooniat aidata see, kui rajada merereservaate, mis tagaks lindudele küllaldased toiduvarud. Selleks oleks vaja pingviinipoegade kasvatamise ajaks piirata piirkonnas kalastamisvõimalusi. Vihmasadude hulk ja tormide arv on vaatlusaluses piirkonnas Argentinas ajavahemikus 1983-2010 tublisti sagenenud. Seda just detsembri esimese paari nädala jooksul, kui suurem osa pingviinipoegi on vähem kui 25 päeva vanad ja seega tormide suhtes eriti haavatavad. Teadlased hoiatavad, et kui kliimamuutuste mõjul peaks tormid veelgi paisuma ja sagenema, siis näeme peagi aastaid, kui ükski pingviinipoeg ei jää ellu. Paljud pingviiniliigid paljunevad lumeta piirkondades Patagoonia pingviinid on oma mõõtudelt keskmist kasvu. Nii on täiskasvanud isendid 40-60cm kõrged ja kaaluvad umbes neli kuni kuus kilo. Maal elutsevast 17st pingviiniliigist kümme paljunevad piirkondades, kus pole lund, kliima on võrdlemisi kuiv ja temperatuurid parasvöötmelised. Punta Tombo on tavaliselt nii kuiv, et harilikult sajab seal pingviinide poegade kasvatamise perioodil kuue kuu vältel üksnes 100 mm vihma, vahel ei tule sedagi. Vihm on kõige suurem vaenlane 9-23 päeva vanadele tibudele, kui nad ei kuiva vihma järel ära ja ei saa sooja. Kui tibud jõuavad juba 25 elupäevani või kaugemale, siis on neil enamasti juba noorukitele omane sulekate, mis neid mõneti kaitseb. Kui juhtub, et pesitsushooajal saavad järglased õnnetult otsa, siis ei mune pingviinid uusi mune enne järgmist hooaega. Pesitsushooajal käivad teadlased pingviinide pesi vaatlemas päeva jooksul korra või kaks, tehes nähtu kohta detailseid märkmeid. Kui pingviinitibud kasvavad juba nii suureks, et ringi liikuda, käiakse neil sageli sabas. Kui leitakse mõni hinge heitnud poeg, siis püütakse koguda võimalikult palju andmeid tema surma põhjuste kohta. Tänavuse pesitsushooaja kahekuuse vaatluse põhjal võivad teadlased väita, et tormidest suuremat kahju on teinud kuumus. Kuna aastast-aastasse on pingviinipoegade surmapõhjused mõneti varieerunud, pole seni toodud välja ka selgeid numbreid, mis peegeldaks üksnes kliimamuutuste mõju. Küll aga saab muutuste arvele panna seda, et vaatluasluse 27 aasta jooksul on hakanud täiskasvanud pingviinid saabuma oma pesitsuspaika üha hiljem. Teadlased peavad üheks põhjuseks tõsiasja, et ka kalad, millest pingviinid toituvad, saabuvad piirkonda hiljem. Mida hiljemaks jääb aga pingviinipoegade munast koorumine, seda suurem on risk, et nende haavatav kasvuperiood langeb kokku hoogu koguvate tormidega. Peale Argentina ranniku pesitsevad patagoonia pingviinid veel ka Lõuna-Ameerika Tšiili-poolsel rannikul ning Falklandi saartel.
