Antioksüdandid kiirendavad vähi arengut
Mitmetel vitamiinidel ja teistel keemilistel ühenditel, näiteks lükopeenil, on omadus vabu radikaale püüda. Ülimalt reageerimisaltid molekulid tekitavad tõestatult rakkudes kahjustusi. Nende eest ei ole kaitstud isegi rakutuumas leiduv pärilikkusaine. Halvimal juhul võivad kahjustused viia vähi ja teiste tervisehäireteni. Rikkalikult antioksüdante sisaldavate puu- ja juurviljade söömist on seostatud väiksema võimalusega mõne kroonilise haiguse tekkimiseks. Kaheldavama väärtusega on aga hüpotees, mille kohaselt kujutavad need endas erinevate vähivormide ja haiguste vastu hõbekuuli. Nii on leitud, et päevas toidust saadava E-vitamiini koguse mitmekordistamine ei aita eesnäärmevähki ennetada. Loodetud mõju pole avaldanud ka katsetes, kus üritati vitamiiniga südame- ja veresoonkonnahaiguste riski vähendada. Uues Rootsi teadlaste tehtud töös nähtud efekt sarnaneb aga 1994. aastal tehtud uurimusele, kus lisa-beetakaroteeni võtmine suitsetajate seas kopsuvähki haigestumist hüppeliselt kasvatas. Göteborgi ülikoolis resideeriv Martin Bergo leiab kolleegidega, et nii E-vitamiin kui N-atsetüültsüsteiin aitab kopsuvähil vähemalt hiirte puhul kiiremini levida. Nii kasvasid kasvajad kolm korda kiiremini, mil loomade suremus oli kaks korda kõrgem. Reageerimisaltid molekulid ei tee töörühma sõnul vähirakkude suhtes erandit ja kahjustavad ka nende pärilikkusainet, misläbi peavad need kulutama ressursse jagunemise asemel kahjustuste kõrvaldamiseks. Samuti langetavad antioksüdandid tervetes rakkudes p53-ks nimetatava valgu taset, mis DNA kahjustuse märkamise korral raku jagunemisele pidurid paneb. Tegutsemismuster on vähi ennetamise seisukohalt hädavajalik. Viimaks kasutab reaktiivseid molekule viiruste ja bakteriaalsete nakkuste vastu võitlemiseks isegi keha enda immuunsüsteem. Järgmise sammuna plaanib töörühm välja selgitada, kui palju antioksüdante inimesed päevas end ohtu seadmata tarbida võiksid. Iroonilisena võivad lisa-antioksüdantide võtjad vähi ennetamise asemel enda vähiriski hoopis tõsta. Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science Translational Medicine.
