Planck näeb viirastuslikke galaktikaparvi
Galaktikaparved on universumi suurimad omavahel gravitatsiooniliselt seotud superstruktuurid. Kuigi nende moodustumine võtab sadu miljoneid aastaid, peegeldavad need endas aine jaotust märgatavalt nooremas universumis. Sarnaselt annavad aine jaotusest aimu kosmilises mikrolaine taustkiirguses nähtavad üliväikesed temperatuurierinevused. Sobivat mudelit kasutades peaksid erinevatel uurimisobjektidel põhinevate analüüside tulemused üksteisega kooskõlas olema. James Barlett töörühm kasutas galaktikaparvede kaardistamiseks Sunyaev-Zeldovichi efekti. Kuuma gaasi läbivad valgusosakesed saavad ülikiiresti liikuvatelt elektronidelt lisaenergiat, mis mikrolaine taustkiirguses moonutusi tekitab. Kus gaasi, seal galaktikaparvi. Tulemused olid heas vastavuses nii nähtava valguse kui röntgenkiirte spektriosas tehtud vaatlustega. Küll aga mitte taustkiirguses nähtavate kõikumistega, mille alusel peaks universumis leiduma 2,5 korda rohkem galaktikaparvi, kui astronoomid neid tegelikult näevad. Töörühm näeb lahendusena kolme võimalikku stsenaariumi. Esimese kohaselt alahinnatakse süstemaatiliselt galaktikaparvede tegelikku massi pea pooleteistkordselt. Samas on see küllaltki ebatõenäoline, kuna nii gravitatsiooniläätse efekti alusel kui galaktikate ereduse alusel saadud tulemused kattuvad hästi. Alternatiivselt peab neutriinode – universumi kummitusosakeste – mass olema vähemalt viis korda suurem, kui eksperimentide põhjal arvutatud alampiir. Viimaks ei välista Barlett, et Plancki töörühm ise ülehindab taustkiirguse temperatuuri erinevuste ulatust. Sarnasele järeldusele on jõudnud ka mõned teised töörühmad, küll aga veel retsenseerimata töödes. Lisaselgust võib tuua hiljuti alanud viis aastat kestev tumeenergia projekt, mille käigus loodetakse kaardistada sada tuhat galaktikaparve. Loe lähemalt:Uurimus ArXivis Mystery of the Missing Galaxy Clusters (Sky and Telescope)
