Rottide päralt on tulevik
Rott on Zalasiewiczi väitel üks neid liike, kes inimese abiga on juba praegu kõikjale maailma levinud ning väga erisugustes keskkonnatingimustes edukalt elama kohanenud. Rotte leidub juba vaat et suuremal osal maakera saartestki, ja kus nad juba pesitsema on asunud, sealt neid enam naljalt välja ei tõrju. Maakera elustiku ajalugu näitab, et tühjaks jäänud ökonišše täitma asuvad uusi liike hakkab tihtilugu peagi iseloomustama gigantism ehk suurekasvulisus. Zalasiewicz ütles Leicesteri Ülikooli võrgupaigas avaldatud kirjutises, et poleks sugugi imeks panna, kui ka rotid seda ammu kehtivat loodusseadust täitma hakkavad ja kasvavad mõõtmetelt kas või sama suureks või veelgi suuremaks kui tänapäeva maailma kerekaim näriline, kuni 80 kilone ja ninaotsast sabajupini kuni 130 sentimeetrine Lõuna-Ameerika loom kapibaara ehk veesiga. Möödanikust võiks rottidele eeskuju pakkuda kõigi aegade suurim teadaolev näriline, nelja kuni kahe miljoni aasta eest sealsamas Lõuna-Ameerikas elutsenud Josephoartigasia monesi, kes oli kolme meetri pikkune ja kaalus mõnede hinnangute järgi isegi üle tonni. Aga Zalasiewiczi nägemuses leidub tulevikumaailmas väga mitmesuguseid rotte, hiigelsuurte kõrval ka pisikesi, kiirete kõrval ka aeglasi, maarottide kõrval ka veerotte ja nii edasi ja nii edasi. Kui imetajate liigirikkus kahaneb, siis rottide mitmekesisus kasvab. Loe lähemalt:Rat islands ‘a laboratory of future evolution’ (Leicesteri ülikool)  
