Eksoplaneet pöörleb vurrkannina
Planeetide liikumist võib Päikesesüsteemis võrrelda ülitäpse kellavärgiga. Nende tulevasi asukohti on võimalik tuhandeid aastaid ette ennustada. Planeetide gravitatsioonilised mõjutused kalduvad üksteist pika aja vältel tasakaalustama. Küll poleks aga Prantsuse matemaatik ja astronoom Laplace leidnud taolist korrapära, mida Isaac Newton omal ajal isegi 'jumalikuks sekkumiseks' pidas, Kepler-413 süsteemis. Kepleri kosmoseteleskoobiga tehtud vaatlused viitasid ebatavalise tiirlemisperioodiga planeedile. See näis selle kahte ematähte varjutavat äärmiselt ebaregulaarsete ajavahemike tagant. Esimese 180 vaatluspäeva vältel möödus see tähtede eest kolmel korral. Järgmise 800 päeva vältel ei nähtud planeedist aga mingeid märke – ainult selleks, et siis taas tähti viis korda varjutada. Astronoomid järeldasid selle põhjal, et Kepler-413b ei tiirle tähtedega samal tasandil. Seeläbi tekitavad tähed oma ülitugeva gravitatsiooniväljaga muutusi nii selle orbiidis kui pöörlemistelje sihis. Mudelite kohaselt võngub see 11 aasta vältel kuni 30 kraadi võrra. Samase nurga moodustavad kellaosutid näiteks kella ühe paiku. Võrdluseks on Maa pöörlemistelg püsinud peaaegu samana vähemalt viimase 26,5 tuhande aasta vältel. Hetkel jääb veel selgusetuks, mis taolise tiirlemistasandi muutuseni viis. Astronoomid oletavad, et selle võis tingida kolmanda, veel märkamatuks jäänud tähe gravitatsiooniline mõju. Märksa kindlamalt vihjab leid, et suur osa kummalisemate orbiitidega eksoplaneetide populatsioonist võib hetkel astronoomide eest varjatuks jääda. Planeetide avastamiseks ei pea need tingimata küll tähe eest mööduma, kuid nende gravitatsiooniväli tekitab tähe täpses asukohas märgatavaid muutusi vaid juhul, kui need sellele piisavalt lähedal tiirlevad. Märkamatuks jäänud planeete võib leiduda isegi Kepler-413 süsteemis. Nii või teisiti annab planeedisüsteem mõista, et hoopis Päikesesüsteem on oma stabiilsusega galaktika mõistes erand. Töörühma uurimus ilmub ajakirjas Astrophysical Journal.
