Mammutite hukku võis hoogustada lillede kadumine
Viiskümmend tuhat aastat tagasi olid Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaalad suurte imetajate poolest tunduvalt mitmekesisemad kui praegu. Tundraalade asemel laiusid seal ulatuslikud stepid, kus uitasid lisaks mammutitele ka karvased ninasarvikud, koopalõvid kui hiidlaisikud. Megafauna kadumise põhjusena on nähtud nii viimase jääaaja-järgset soojenemist, kiviaja küttide jahihimu kui ka näiteks äärmiselt tõenäoliselt Maad tabanud meteoriiti. Kopenhaageni ülikooli teadlaste poolt juhitud töörühm üritas ökosüsteemi radikaalselt muutnud sündmusteahelat rekonstrueerida igikeltsas ja mammutite väljaheidetes leidunud taimede pärilikkusmaterjali alusel. Nii kogusid nad mitme aasta vältel Siberist ja Alaskalt mitusada DNA proovi. Analüüsid näitasid, et toona põhjaaladel avanenud pilt oli märgatavalt mitmetahulisem, kuni seni valdavalt arvatud. Steppidele omase traditsiooniliste kõrreliste asemel olid toona domineerivaks hoopis õitsvad rohttaimed. Väljaheidetes leidunud DNA põhjal leidsid teadlased, et need püsisid hiidrohusööjate menüüs kesksel kohal 30 tuhat aastat, misjärel lõi õitsvate rohttaimede valitsusaeg seoses jääaja kõrgajaga kõikuma. Taimed ei taastanudki oma hiilgusaega – umbes 12 tuhat aastat tagasi hakkasid need järsult kliimamuutuste valguses ilmetumate kõrrelistega asenduma. Viimaste valgusisaldus oli aga töörühma sõnul õitsvate rohttaimede omast märgatavalt väiksem, muutes mammutite šansse veelgi kehvemaks. Hääbuv populatsioon kujutas omakorda positiivset tagasisidet, mis hoogustas õitsevate rohttaimede kadumist veelgi. Megafauna sõnnik kujutas endas suurepärast väetist. Samas möönavad teadlased, et põhjuse ja tagajärje eristamine jääb uuringu valguses veel veidi häguseks. Kindlamalt saab öelda, et õitsvate rohttaimede kadumine andis mammutite väljasuremisse olulise panuse. Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature.
