Liivikad eelistavad lihtsaid lahendusi
Evolutsioon on tiigerliivikaid (Cicindela hirticollis) õnnistanud nii suurepärase nägemise kui harukordse liikumiskiirusega. Putukad suudavad joosta kuni kaheksa kilomeetrit tunnis, kattes igas sekundis 120 oma kehapikkust. Bioloogid leidsid aga hiljuti, et tempo on põrnikate jaoks lausa pimestavalt kiire – nende silmad ei jõua lihtsalt piisavalt kiiresti valgust koguda. Kuigi neil jagub küllaga aega, et korraks peatuda ja oma sööstesihti vastavalt saagi liikumisele kohanduda, toob nägemismeele kaotus kaasa proosalise probleemi. Kui oma suurust arvestades 24 korda aeglasem Usain Bolt ei pea staadionil võimalikele takistustele mõtlema, siis liivikate jooksurada on täis lõhesid ning tõketena käituvaid rohuliblesid ja kivikesi, mida mõistlik vältida oleks. Cornelli ülikooli teadlased märkasid tiigerliivikate uurimisel, et putukad hoiavad oma tundlaid joostes alati maapinnast mõne millimeetri kõrgusel ja samasuguse nurga all. Edasised katsed näitasid, et need libisevad takistustest kahjustusteta üle ja saadavad putukatele samas signaali oma keha ülespoole kallutada. Kärbitud tundlatega putukad jooksid katsetes pahaaimatult otse vastu puitseinu. Kuigi liikumiskiirus ei võimalda takistust täielikult vältida, võimaldab see siiski kokkupõrke kahjulikke mõjusid vähendada. Energiakasutuse mõttes on tegu äärmiselt odava ja lihtsa lahendusega, misläbi leiab avastust kirjeldav töörühm, et insenerid võiksid roboteid ehitades liigse keerukuse vältimiseks sama teha. Kõik uus on aga hästi unustatud vana – sarnast taktikat kasutati esimeste iseseisvalt liikuvate robotite puhul. Uurimus ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes. 
