Kaksiktähesüsteemide asukad peavad arvestama planeedirändega
Kuigi planeetide olemasolu võib tänapäeva universumis enesestmõistetavaks pidada, on nende moodustumine siiski omaette ime. Pisikesed aineosakesed peavad omavahel põrkudes moodustama järjest suuremaid kämpe, millest kasvavad lõpuks planetesimaalid – tuhandete meetrite suurused kehad, mille koondumisel lõpuks planeedid tekivad. Ent igal skaalal valitseb oht, et kogu eelnev edu variseb tolmuks, seda otseses mõttes. Teineteise suhtes liialt suurel kiirusel liikuvate kehade kokkupõrge jahvatab mõlemad suuresti taas väiksemateks tolmuteradeks. Väiksematel suhtelistel kiirustel moodustub lähikohtumisel tõepoolest suurem keha või on kokkupõrge vähemalt elastne. Kaks keha liiguvad teineteisest eemale nagu piljardikuulid. Zoë Leinhardt leidis kolleegidega simulatsioonides, et Päikesesüsteemile sarnanevas planeedisüsteemis moodustavad katastroofilise erosioonini viivad sündmused kõigist kokkupõrgetest vaid tühised 14 protsenti. Hoopis teine on lugu aga ühes tuntumas planeediga kaksiktähesüsteemis Kepler-34. Planeedid saavad moodustuma hakata alles Maa orbiidist kaugemal ehk ligikaudu 1,1 astronoomilise ühiku kaugusel. Ühe tähega süsteemi meenutav suhe saavutatakse 0,4 ühiku võrra kaugemal. Süsteemis leiduv planeet Kepler-34(AB)b tiirleb aga tähtedele kriitilisest piirist veidi lähemal. Asjaolu selgitamiseks laenas Leinhardt juba esimeste avastatud eksoplaneetide asukoha selgitamiseks tõstatatud hüpoteesi – planeetide rände. Sama hüpotees pakub ka selgitust, miks kahe tähega süsteemides valdavalt ainult väikeseid planeete leitud. Jupiterist märgatavalt suurema massiga kehad paisataks lihtsalt gravitatsiooniliste vastastikmõjude mõjul planeedisüsteemidest välja. Uurimus ilmus ajakirjas Astrophysical Letters.
