Emotikonid pole aju jaoks enam vaid kirjavahemärgid
Andmetes oleva info mõistmiseks on vaja teada nende konteksti või siis luua see kontekst andmeid analüüsides ja korrastades. Ilma selleta jääksid andmed lihtsalt abstraktseks tindimustaks, heliks või valgussähvatuseks jne. Mõned kommunikatsiooniuurijad väidavad, et inimesed edastavad teineteisega suheldes kuni 70 protsenti infost ilma sõnadeta. Online-keskkonnas, kus sõnumi vastuvõtjal puuduvad sõnumisaatjat iseloomustavad olulised konteksti kirjeldavad andmed, nagu tema ilme, hääletoon või isegi füüsiline olukord, võib juhtuda, et sõnumina saadud andmeid teadlikult või alateadlikult analüüsides jõutakse eksliku info tõlgenduseni või ei leita sellest sõnumiga kaasnevat olulist osa. Näiteks sõbralikkust või tüdimust. USA’s asuva Carnegie Melloni Ülikooli professor Scott E. Fahlman tajus samuti, kuidas elektroonilise kirjavahetuse kiirustava ja lühildase teksti tõttu läheb osa kirjutaja kirjutamatust informatsioonist kaduma. Teda häiris eriti sõbraliku hääletooni kaotsiminek, tänu millele sünnib süütust mõttevahetusest tihti kiivas solvangute sõda ehk flaming. Vesteldes kolleegidega veebi vahendusel, kuidas uudne keskkond piirab huumori ja sõnumi sõbralikkuse vahendamist, lisas ta 19. septembril 1982 oma kirjavahetusele kooloni, sidekriipsu ja sulu. Nii sündis smiley, mida hiljem graafilisema keskkonna leviku tulemusel hakati kajastama pildilikumalt ja ikoonilaadsemalt. Nähtus sai nimeks emotikon ehk emotsionaalne ikoon. Hüpakem korraks antropoloogiamaailma. Inimene on sotsiaalne loom, kes peab arvestama teiste omasugustega. Seetõttu on meil väljakujunenud harukordselt hea võime lugeda nägudelt kõige väiksemaid miimilisi nüansse. Just see on üks infokanal, mida kasutame juba mainitud 70 protsendi sõnatu info vahetamiseks. Püüdke nüüd mõista näiteks koera või kassi ilmeid. See on kas raske või tundub lausa võimatu, sest me ei saa ikka veel aru, mida see paarkümmend tuhat aastat kodustatud kaaslane tunneb või mõtleb. Seetõttu on kohane küsida, aga miks siis peaks mingi koolon ja sulg meid mõjutama? Oleme nüüd seda emotsioonigrammatikat harrastanud juba 32 aastat ja käes on aeg küsida, kas mõjub kah? Austraallane Owen Churches, kes töötab Flindersi ülikoolis Adelaides sai järjekordse tähtpäeva saabumise eel hulga kirju üliõpilastelt vabanduste ja seletustega, miks nad lubatud ajaks oma ülesandeid valmis ei saa. Pea iga teise kirja sees oli loomulikult too kooloni ja sulu kombinatsioon edastamaks ilmselt alandlikku naeratust. Võibolla need katsed mõjusidki uurijale, sest Owen Churches otsustas teha eksperimendi ja uurida tuumamagnetresonantstomograafi abil otse ajju vaadates, kuidas erinevad kirjavahemärgid meid mõjutavad. Õigemini ei huvitanud teda kirjavahemärgid, vaid ikka peamiselt emotikonid, aga nende signaali esiletoomiseks kasutas ta katsetes igasugused muid märkide kombinatsioone, millel ei peaks kokkuleppelist tähendust olema. Selgus, et paarikümnel uuritaval aktiveerusid klassikalise naeratava kooloni, sidekriipsu ja sulu peale ajus need keskused, mida me kasutame päris näoilmete analüüsimisel. Ükski teine kirjamärkide kombinatsioon sama efekti ei põhjustanud. Järelikult oleme ühe pikaldase põlvkonna jooksul õppinud hoiduma inimkontaktidest, asendades selle kauge kommunikatsiooniga. Ühtlasi oleme õppinud suurendama infovahetuse efektiivsust kandes emotsionaalse informatsiooni lugemise oskuse emotikonidele. Head inimesed, see aga vist tähendab, et on viimane aeg teiste inimestega kokku saada. Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.
