Mesilaste patogeenid ohustavad kimalasi
„Pikka aega on olnud teada, et mesilaste arvukuse vähenemise juures mängivad patogeenid tähtsat rolli. Kimalasi uurides märkasime me sarnast trendi. Seega näis olevat loogiline küsida, kas meemesilaste patogeenid suudavad ka kimalasi nakatada,“ sõnas Matthias Fürst, uurimuse üks juhtivautoreid ERR-le. Kuna kodustamata tolmendajad mängivad tolmendamisteenuse pakkumise juures vähemalt sama suurt rolli kui meemesilased, mõjutab küsimus otseselt ka inimeste heaolu. Laborikatsed näisid hüpoteesi toetavat. „Sellegipoolest on meie jaoks väga raske öelda, kui kiiresti haigused meemesilastelt kimalastele levivad. Laborieksperimentides oli nakatumiskiirus äärmiselt suur. Metsikus looduses ei pruugi aga viirused nii efektiivselt levida,“ märkis Fürst. Nakatumine toimub äärmiselt tõenäoliselt lilledel, kuhu meemesilased eelnevalt viiruseid ja ka parasiite poetanud on, kui kus näiteks UV-kiirgus vähemalt osa patogeenidest hävitada saab. „Ent sellegipoolest suudab deformeerunud tiiva viiruse ja Nocema ceranae spoorid kimalasi äärmiselt kergesti nakatada,“ tõdes ökoloog. Samas ei ole võimalik hetkel öelda, kui hästi patogeenid kimalaste kolooniates putukalt putukale levivad. Uurimus näitas, et 750-st 26-s Suurbritannia erinevas paigas vaatluse alla võetud kimalasest oli viirusega nakatunud rohkem kui kolmandik, mil 11 protsenti käitusid kandjatena. Teadlaste hinnangul kannavad aktiivselt paljunevat viirust umbes 88 protsenti meemesilastest. Ent patogeenid mõjutavad sellegipoolest juba praegu oluliselt kimalaste populatsiooni käekäiku. Nende arvukus on koloonia kohta meemesilaste omast sadu kordi väiksem. Samuti suudavad meemesilased kiiremini oma arvukust taastada. Katsed näitasid lisaks, et kui keskmise kimalase eluiga jääb 21 päeva piirimaile, siis viirusega nakatunud tolmendajad elavad keskmiselt kuus päeva vähem. Tasub rõhutada, et Fürst nimetab kolleegidega eeltoodud nakatumisprotsenti pigem konservatiivseks hinnanguks. „Näiteks tiibu sandistava deformeerunud tiiva viirusega nakatunud kimalased ei suuda mõningatel juhtudel üleüldse korjelende teha ja me poleks neid seeläbi avastanud, kuna kogusime ainult õitel maandunud kimalasi, kes on tüüpiliselt tervemad,“ selgitas Fürst. Probleemi lahendamiseks tema sõnul lihtsaid lahendusi ei ole. „Pilt, mida me näeme, on hetkel väga keeruline. Tolmendajate kadumist saab põhjustada mitmete erinevate tegurite vastastikmõju. Ainus võimalus, kuidas me hetkel kimalaste populatsioonile avaldatavat survet vähendada saaksime, on viiruse leviku meemesilaste hulgas paremini kontrollimine. Meemesilastel on vardjad ja mesinikud saavad viiruse leviku pidurdamiseks midagi ära teha,“ laiendas ökoloog. Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
