Soojem maailm võib Atlandi ookeanis kaost külvata
Atlandi ookeani vesi liigub pidevalt. Gröönimaa lähistel jahtuma hakkav vesi upub ja vajub ookeani põhja, julgustades seeläbi lõunast soojema ja seega kergema vee pealevoolu. Põhja-Atlandi rannikuid soendava konveieri tööd saab häirida sulavatelt liustikelt pärinev sulavesi. Kuigi see ei vii reaalsuses filmist „Päev pärast homset“ tuttava vaatepildini, oleks potentsiaalne mõju siiski tuntav. Ent julgustavana polnud seni mineviku kliimat uurinud teadlased leidnud mingeid märke, et sarnaselt soojadel perioodidel oleks taolised muutused tõepoolest aset leidnud. Tõendite puudumine pole aga nende puudumise tõendus. Bergeni ülikooli magistrant Eirik Vinje Galaasen otsustas oma juhendaja käe all põhjalikumalt uurida Gröönimaa lähistel asuvat Eiriki rifti. „Me teadsime, et 116-128 tuhat aastat tagasi oli Atlandi ookean soojem ja jää hakkas sulama. Mingi jälg pidi maha jääma,“ sõnas Galaasen intervjuus. Erinevalt mitmetest teistest perioodi iseloomustavatest puursüdamikest on piirkonnast pärinev puursüdamik üllatavalt pikk. „Setted kogunevad seal äärmiselt kiiresti, mis annab meile parema ajalise lahutusvõime ja pakub võimalust märgata lühikesematel ajaskaaladel toimuvaid muutusi,“ selgitas magistrant. Orgaanilises aines talletunud süsiniku teisendite võrdlemisel on aga võimalik leida ka ookeanis ringleva vee liikumiskiirus. Nii märkas Galaaseni töörühm, et nähtud süsinik-12 ja süsinik-13 suhe on võrreldav 8200 aasta eest nähtuga, kui Põhja-Ameerikas asuv paisjärv järsult oma sisu Atlandi ookeanisse tühjendas ja sellega kaasnevalt ajutiselt uue süvavee moodustumist pärssis. Sada tuhat aastat tagasi aset leidnud häirete kestvus oli keskmiselt paarsada aastat. Galaaseni sõnul tunneks Euroopa tänapäeval nende mõju juba mõne päeva jooksul pärast nende algust. Samuti oleks näiteks mereveetase lõunast tuleva vee arvelt tavapärasest kõrgem, mil Lääne-Aafrika põuad muutuksid ulatuslikumaks. Viimaks väheneks ookeanis lahustuva süsinikdioksiidi hulk, mis pikemas perspektiivis õhutemperatuuri tõusu kiirendaks. Ent mainitud muutusi võib näha vaid juhul, kui lühikese ajavahemiku vältel ookeanisse piisavalt palju magevett satub. „Eelmisel jäävaheajal leidus piirkonnas selleks külluslikult eelnevast jääajast pärinevat jääd. Piisavalt külmunud magevett on Gröönimaa liustike näol piirkonnas ka tänapäeval. Kuid samalaadsete häirete põhjustamiseks peaksid need väga kiiresti sulama. Seega on peamine küsimus selles, kuidas Gröönimaa kliimamuutustele reageerib,“ jäi Galaasen mõttesse.
