Koerad ja inimesed püsivad ühel lainel
Kuldne retriiver saabub koos oma peremehega ootusärevalt ja saba liputades Budapesti südames asuva Eötvös Lorandi ülikooli neuroteaduste laboratooriumi ukse taha. Mõnikümmend minutit hiljem võtab ta oma koha sisse ruumi vabast pinnast enamiku enda alla haarava magnetresonantstomograafi laual. Paukuva ja ka muidu kartmatutes inimestes aeg-ajalt klaustrofoobiat tekitava aparaadi all, millega on võimalik tugevate magnetväljade abil aju ning teiste pehmete kudedega intiimne lähedus saavutada. Retriiver sellest ei hooli. Ta kuulab hääli. Inimeste ja oma liigikaaslaste omi. Kurbi ja rõõmsaid. Vingatusi ja nuttu. Naeru ja mänguhoos tehtud haugatusi. Keegi võib küsida, kuidas selleni jõuti. Vahest algas sündmusteahel sada miljonit aastat tagasi, kui tänapäeval elavate koerte ja inimeste ühine eellane dinosauruste ülemvõimu trotsis. Võibolla algas see emotsioonidele keskenduva ajuteaduse haru sünniga. Max Plancki neuroteaduste instituudis resideerinud Attila Andicsi jaoks algas see igal juhul 2005. aastal, kui ta otsustas oma doktoritöö teha teemal, kuidas inimaju kõnelejaid ära suudab tunda. Väitekirja kohaselt on selles keskne roll helidele reageerivatel ajupiirkondadel laiali laotuvatel helikaartidel. Ent töö poleks saanud võimalikuks ilma viis aastat varem ilmunud McGilli ülikooli teadlaste uurimuseta. Pascal Belin näitas toona kolleegidega, et kõrvade lähistel asub ajuosa, mis reageerib pea eksklusiivselt ainult inimhäältele. Viimane tekitab paratamatult küsimuse, kas taoline ajupiirkond on olemas ka teistel loomadel. Inimesed said oma ainulaadsust nautida 2008. aastani, mil status quo kõikuma lõi. Makaakidega tehtud katsed näitasid, et osa ahvide sarnase ajuosa ajurakkudest hakkavad oma liigikaaslaste hääli kuuldes samuti tugevalt laenglema. Samas tõdesid teadlased, et taolistelt käituvate ajurakkude osakaal oli inimeste sarnase ajuosa omast siiski väiksem. Mõned peavad taolist kokkusattumust konvergentsiks – evolutsioon leiab sarnastes olukordades paratamatult sarnaseid lahendusi. Mõnede jaoks on see aga tõend nii ahvide kui inimeste vastava mehhanismi ühisest evolutsioonilisest päritolust. Inimeste ja makaakide ühine eellane elas 30 miljonit aastat tagasi. Autopsiat tehes jääks kauge esivanema aju näiva keerukuse poolest kindlasti tänapäeva inimese omale alla. Juba ainuüksi inimaju suurus on viimase kahe miljoni aasta jooksul kolmekordistunud, mil oma kurrulisuse tõttu kataks selle pinnalaotus juba terve suletud ajalehe. Kuid sellele vaatamata oleks hüpoteesi kohaselt olnud eellasel sarnaselt töötav liigikaaslaste häältele reageeriv ajupiirkond. Vahepeal Eötvös Lorandi ülikooli maailma ühe juhtiva koerte intelligentsuse uurija Adam Miklosi käe alla kogemusi omandama siirdunud Andicsi töö tõotab aga kauge eellase vahetada veelgi kaugema vastu. Hüpoteesi kohaselt toimis sarnaselt juba primaatide ja kiskjaliste ühise esivanema vastav ajupiirkond. „Me tahtsime algselt kontrollida, kas samalaadne liigikaaslaste häältele tugevalt reageeriv ajuosa on ka koertel. On nad ju inimestega juba kümneid tuhandeid aastaid koos elanud. Kuigi liit on selle vältel väga tugev olnud, teame me endiselt häbematult vähe ajuosadest, mis sellele vundamendi on rajanud,“ selgitas Andics ERR-ile töö tagamaid. Ta ei pidanud kuue kuldse retriiveriga ja viie kolliga tehtud katsete tulemustes pettuma. Vastavad ajupiirkonnad polnud mitte ainult olemas, vaid need asusid aju suhtelise suuruse erinevust arvestades täpselt samas kohas. Kokkulangevus on Andicsi, Miklosi ja tema kolleegide hinnangul piisav, et ühise esivanema hüpoteesi toetada. Ent vähemalt osadel evolutsioonibioloogidel on järeldusega tõsine probleem. „Kiskjaliste ja primaatide ühine esivanem on teiste seas ka näriliste, vaalaliste, jäneseliste, nahkhiirte ja kabiloomade ühine esivanem. Hüpoteesi paikapidavuse korral peaks sarnane hääletundlik ajuosa olema ka kõigil neil,“ tõdes Guelphi ülikooli bioloog Ryan Gregory. Näiliselt pole ennustuse kontrollimine keerukas. Kuid teadlased ei ürita lehmade ja nahkhiirte ajuaktiivsust regulaarselt magnetresonantstomograafiga jälgida väga heal põhjusel. Hea lahutusvõimega ja seega kasulike ülesvõtete tegemine nõuab, et tomograafi all lesijad püsiksid liikumatuna. Aktiivset informatsiooni töötlemist nõudvate ülesannete puhul pole loomade tuimestamine aga suurepärane idee. Kuid Ungari ja Saksa neuroteadlaste töö ei piirdu ainult tõdemusega, et ka koerte ajus on inimeste hääletundlikele ajupiirkondadele vastavad regioonid, mis oleks juba iseeneses perspektiivi laiendav – teadlased saaksid õigustatult tänapäeva loomade ajusid vaadates küllaltki hästi spekuleerida, kuidas toimis kümneid miljoneid aastaid tagasi elanud loomade kõrgem närvisüsteem. Teise põhilise järelduse juures tuleb mängu Andicsi ja Miklosi katsete ülesehitus. Koertele ei antud kuulata ainult neutraalse tooniga hääli. Peaaegu kakssada lindistust peegeldasid mitmeid erinevaid emotsioone, alates äärmiselt negatiivsetest ning lõpetades positiivsetega. „Nii viitavad katsed lisaks, et ka häälte emotsionaalset sisu või tähendust töödeldakse väga sarnaselt, sõltumatult sellest, kas emotsioonidest pakatavaid koerte haugatusi või inimkõnet kuulevad koerad või inimesed,“ laiendas Andics. Teiste sõnadega, sama emotsionaalse tooniga häälitsustele reageerivad samad piirkonnad. „Taolisi järeldusi võis oodata, lähtudes sellest, mida me oleme imetajate aju evolutsioonilise ülesehituse kohta juba pikalt teadnud. Keerukas võime emotsiooniderikkaid helisid töödelda on imetajate fundamentaalne omadus. Isegi inimeste puhul paikneb sellega tegelev ajupiirkond aju varajases evolutsiooni kihis,“ leidis tööga mitteseotud afektiivse neuroteaduse üks pioneere Jaak Panksepp intervjuus. Koerasõpradele ei pruugi tõdemus, et nende kaaslased nende emotsioone mõista suudavad, üllatusena tulla. Nähtus võib inimeste parimate sõprade käitumises suisa igapäevaselt peegelduda. Ent käitumisel põhinevates katsetes on alati teatav usukomponent ja tulemuste tõlgendamise küsimus. Loomad võivad oma emotsionaalset erutust nii teadvustatult kui teadvustamatult kogeda. Ilma neuroteaduse pakutavate meetoditeta puudub aga võimalus nende vahel usaldusväärselt vahet teha. „Kõige tähtsam on see, et kõik imetajad jagavad fundamentaalselt sarnaseid emotsionaalseid protsesse, seega peegeldab nende liikideülene võime emotsionaalseid helisid lahti mõtestada ilmselt teatavaid geneetiliselt sarnaseid ajukomponente. Paljude väikeste erinevuste sügavamana avaldumist mõjutab aga lisaks õppimine,“ lisas Panksepp. Seeläbi pole nii varasemate uurimuste kui Andicsi ja tema kolleegide töö alusel põhjust eriliselt karta, et edasiste uuringute käigus loomi liialt inimlikustatakse. Pigem paigutub inimene ise nende abil laiemasse konteksti, mille tulemusena saab meie praegust positsiooni paremini mõista. Andics plaanib aga tööd koertega jätkata. Nii terendavad näiteks silmapiiril koostööplaanid Beliniga. Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.
