Kivistuv hambakatt talletab mikroorganismide jäänuseid
Hambakatu regulaarne eemaldamine on saanud tänapäeva hambahügieeni oluliseks osaks. Enne taoliste traditsioonide teket oli aga inimeste elu lõpuks kivistunud hambakatu paksus tihti hammaste enda omast suurem. Hambakatu kaltsifitseerumise näol on tegu omaette fossiliseerumisprotsessiga. Ainsa vahena muutuvad taimede ja loomade asemel fossiilideks erinevad mikroorganismid, nagu bakterid. Viimane soodustab ka nende pärilikkusaine säilimist, mis muidu keskkonnategurite mõjul üpris kiiresti väiksemateks tükikesteks killustub. Lootuses mineviku mikroflooraga lähemalt tutvuda pani Oklahoma ülikooli mikrobioloog Christina Warinner nelja inimskeleti hammastelt võetud katuproovid enne nende mõningast töötlemist masinasse, mis fossiliseerunud rakujäänused pärilikkusainest eraldas. Lõppkokkuvõttes suutis ta nõnda kolleegidega koguda 100-1000 korda rohkem DNA lõigukesi, kui tavapäraselt luunäidistest võimalik saada on. Pärilikkusainet täpsemalt järjestades leidsid nad, et igemehaigusi põhjustavad bakterid ei ole viimase tuhande aasta jooksul eriliselt muutunud. Hoolimata sellest, et märgatavaid muutusi on toimunud inimeste toitumisharjumustes. Kokku leiti märke 40 erinevasse liiki kuuluvast patogeenist. Huvitava faktina tegid nad lisaks kindlaks, et juba toonased bakterid oleksid suutnud antibiootikumidele teatud määral vastupanu osutada. Viimaks oli hambakatus talletunud ka veidi taimede DNA-d, mille abil on võimalik heita pilk toona elanud inimeste toidulauale. Kuigi vanima uuritud skeleti vanus ulatus pelgalt 1050 aastani, loodab töörühm, et sama lähenemisviisi saab rakendada veel vanemate säilmete puhul. Uurimus ilmus ajakirjas Nature Genetics.
