Sügavaimad süvikud jäävad kaladele kättesaamatuks
Kaladele annab neile iseloomuliku lõhna trimetüülamiin-N-oksiid (TMAO). Ühend võimaldab neil veesamba poolt avaldatavat rõhku trotsida. Mida sügavamal kalad elavad, seda rohkem nende rakkudes TMAO-d leidub. Paul Yankey töörühm oletas seeläbi, et leidub teoreetiline piir, kus kalad enam antud mehhanismile loota ei saa, kuna see hakkab häirima teisi ainevahetuslikke protsesse. Oletuse kontrollimiseks oli aga esmalt vaja tõestada, et TMAO kontsentratsioon kasvab tõepoolest ennustatud määral. Selleks võttis Yankey töörühm rakuproove ühelt maailma sügavaimal elavalt kalalt - Pseudoliparis amblystomopsis'elt, kes suudab piiranguteta tegutseda kuni seitsme tuhande meetri sügavusel. Mõõtmistulemused langesid täpselt TMAO suhtelist sisaldust ennustavale kõverale. Tulemusi laiendades leidsid teadlased, et ühendi kontsentratsiooni kasv hakkaks rakkude teisi funktsioone häirima 8000-8500 meetri sügavusel. Kuigi maailmameri on keskmiselt tunduvalt madalam, leidub ookeanides sellegipoolest seeläbi mitmeid paiku, mis kaladele kättesaamatuks jäävad. Muidugi eeldusel, et evolutsioon ei ole leidnud mõnda muud mehhanismi, mis võimaldab kaladel ka selle ökoloogilise niši täita. Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
