Punased kääbused ei pea üksindust taluma
Mikko Tuomi juhitud töörühm võttis aluseks Echelle'i (UEVS) ja HARPS'i spektrograafi kogutud andmed. Instrumendid võimaldavad registreerida imepisikesi muutusi tähtede poolt kiiratava valguse lainepikkuses. Kuna rangelt võttes ei tiirle planeedid ümber tähe, vaid nii täht kui planeedid tiirlevad ümber nende ühise massikeskme, saavad planeedid sõltuvalt oma asukohast tähe suhtelist liikumiskiirust Maa suhtes mõjutada. Maast eemaldudes nihkub tähe poolt kiiratav valgus Doppleri efekti tõttu punakamate lainepikkuste suunas, mil vastupidise stsenaariumi korral on Maani jõudev valgus sinakam. Eemaldumis- ja lähenemiskiiruses toimuvad regulaarsed muutused vihjavad planeedi olemasolule. Muutuse ulatus peegeldab omakorda tähe liikumist mõjutava planeedi massi. Kuna aga muutused on väikesed, võivad need teinekord kahe silma vahele jääda. Nii paljastaski UEVS'i ja HARPS'i andmete kombineerimine kaheksa uut planeeti, mille tiirlemisperioodid ulatuvad vastavalt kahest nädalast üheksa aastani. Neist kolm tiirlevad tähest täpselt õigel kaugusel, et neilt potentsiaalselt vedelas olekus vett leida saaks. Ent ehk tähtsamana lisavad tulemused kindlust Kepleri kosmoseteleskoobi poolt kogutud andmete analüüsimisel tehtud järeldustele. Linnutee kihab planeetidest ning tõenäoliselt võib vähem massiivseid planeete leida pea iga punase kääbuse lähistelt. Kolm neljandikku Linnuteel leiduvatet tähtedest kuuluvad aga just nimetatud klassi. Uurimus ilmus Kuningliku Astronoomia Seltsi toimetistes.
