Costa Ricast leiti pea 200 uut parasiitherilast
Apantelese perekonda kuuluvate parasiitherilaste loomuses on muneda oma munad elavate põrnikate, kärbeste ja liblikate sisse. Enamasti võtab iga liik sihikule vaid väga kindla putukaliigi ja selle lähisugulased. Herilaste poolt kasutatav tehnika on millegi muu jaoks liiga viimistletud. Kümnete tuhandete aastate vältel on nad kohastunud haistma vaid väga kindlate putukaliikide või nende toiduallika lõhnal. Lisaks kannavad herilased tavaliselt neile spetsiifilist viirust, mis munade munemisel peremeesorganismi satub ja selle immuunsüsteemi tööd takistab. Seejuures näevad erinevatesse liikidesse kuuluvad herilased väliselt äärmiselt sarnased välja, mis on nende klassifitseerimisel seni peamist takistust kujutanud. Viimasel kümnendil on aga populaarsust kogutud 'DNA ribakoodi' tehnika. Samasse perekonda kuuluvate liikide kindla geenilõigu järjestamise alusel on võimalik hõlpsasti välja selgitada isendite liigilist kuuluvust. Märgatavad erinevused annavad märku, et liigid ei suuda enam ühiseid järglasi saada. Viimast kasutatakse tihti liigi definitsioonis. José Fernández-Triana ja Daniel Janzen suutsidki nõnda kindlaks teha 186 seni märkamatuks jäänud parasiitherilase liiki ning spekuleerivad lisaks, et järgnevate aastate vältel võib lisanduda veel paar tuhat liiki. Äärmuslikku liikide harunemist on tõenäoliselt tagant kannustanud konkurents toidulaua pärast. Ent samas on taoline mitmekesistumine kasulik olnud ka inimestele, kuna parasiitherilased aitavad ohjes hoida ka mitmeid kahjureid. Liike kirjeldatakse ajakirjas Zookeys.
