Valgus hävitab asteroide
P/2013 R3 leiti eelmise aasta 15. septembril. Mõned kuud hiljem pälvis see tähelepanu kui mitme sabaga komeedina käituv asteroid. David Jewitti töörühm otsustas veidra keha edasist käitumist Hawaiil asuva Kecki teleskoobi ja Hubble'i kosmoseteleskoobi abiga põhjalikumalt uurida. Nii leidis Jewitt kaaslastega, et eelnevalt märgatud tolmupilves eemalduvad üksteisest kolme keha asemel vähemalt kümme fragmenti, millest nelja suurima suurus on võrreldav kahe jalgpalli staadioniga. Neist igaühte saadab eristatav saba. Viimane viitab, et P/2013 R3 näol oli algselt tegu asteroidiga, mille sisestruktuuri eelnevad kokkupõrked piisavalt nõrgestanud olid. Viimase hoobi andis suuresti tolmuks jahvatatud asteroidile ootamatult valgus.  Kuigi valgusosakesed on massitud, kannab iga footon väikest impulsimomenti, mis mõne kehaga kokku põrgates omakorda selle liikumist mõjutab. Nähtust demonstreerivad kõige paremini komeetide sabad, mis tavaliselt Päikeselt lähtuvate valgusosakeste mõjul kergelt koolutatud on. Asteroidi ebasümmeetrilisuse ei tabanud selle erinevaid poolkerasid alati sama arv footoneid, mis selle pöörlema pani. Viimaks kasvas pöörlemiskiirus piisavalt suureks, et asteroid sõltuvalt vaatenurgast inertsi või tsentrifugaaljõu mõjul lagunema panna. Kui oktoobri lõpuks kogutud andmete põhjal oli võimalike selgituste sõelal ka veel kokkupõrge mõne asteroidiga, siis uued vaatlusandmed võimaldavad stsenaariumi välistada. Fragmendid liiguvad üksteisest eemale kiirusega 1,5 km/h – tüüpilise inimese jalutamiskiirusest märgatavalt aeglasemalt. Kokkupõrke mõjul oleksid asteroidide tükikesed tunduvalt plahvatuslikumalt laiali paiskunud. Seega on tegu esimese korraga, kui YORP-efekti ilmnemist vaatluslikult kinnitatud on. Uurimus ilmus ajakirjas Astrophysical Journal.
