Iidsed laisiklased otsisid toitu vee alt
Pariisi rahvusliku looduloomuuseumi paleontoloog Eli Amsom leidis kolleegidega toona Peruu rannikul elanud Thalassocnuse perekonda kuulunud laisiklaste luude uurimisel, et nendes puudusid väikesed õhukambrikesed, mis ülejäänud maismaaloomadele niivõrd iseloomulikud on. Selle asemel olid need täidetud luumaterjaliga. Kuigi kohastumus oleks maismaal liikumist lisaraskuse tõttu raskendanud, hõlbustas see loomade jaoks sukeldumist ja selleks kulutatatava energia hulka. Sarnaselt tänapäeval puu otsas elavate laiskloomadega olid ka toonased laisiklased suhteliselt korpulentsed, mis soodustas nende veepinnal püsimist.  Seejuures võis märgata, et kohastumus oli progressiivne. Miljonite aastate vältel muutusid laisiklaste luud järjest tihedamaks, mis on selge märk looduslikust valikust. Kõige noorema vaatluse alla võetud skeleti ribid olid kõige vanemast umbes viiendiku võrra tihedamad. Sarnaseid mustreid on märgatud ka teiste merre naasnud loomade, näiteks lamantiinide puhul. Töörühm oletab, et laisiklaste merelise eluviisini viis toidulaud. Sukeldumisvõimega seotud kohastumuste omandamine oli loogiline jätk mõõna ajal paljaks jäänud merepõhjast toidu otsimisele. Samuti võis miljonite aastate möödudes märgata muutusi ka jäsemete ja saba üldisemas kujus, mis aitas loomi vee all stabiilsemana hoida.. Uurimus ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.
