Säravad elektriliinid mõjutavad loomade käitumist
„Veel kolm nädalat tagasi arvati laialdaselt, et ultaviolettkiirguse nägemine on iseloomulik vaid paljudele putukatele, mõnedele väiksematele imetajatele ja põhjapõtradele. Siis avaldati aga uurimus, mis tõestab, et UV-d näevad 32 liiki, sealhulgas on ka mitmetel suurematel imetajatel UV suhtes tundlikud silmad. Nüüd arvame, et see tüüpiline kõikidele imetajatele, jättes muidugi kõrvale inimahvid ja inimesed“ selgitas Nicholas Tyler, Norra Arktika ülikooli doktor. Paradigma muutusel on lisaks bioloogide uudishimu rahuldamisele ka praktiline tahk. Leidub tuhandeid uurimusi, mis näitavad, et loomad väldivad elektriliine. Tavaliselt nähakse põhjusena alustaimestiku ja puude maha raiumist – lagendike ületamine tundub enamikele metsloomadele riskantne. Elektriliine endid ei saa aga mitte kuidagi otseselt inimestega seostada. „Puurindeta arktikas ja lähis-arktilistes piirkondades kulgevad aga samuti elektriliinid ning karibuud ja põhjapõdrad väldivad neid täpselt samamoodi. Loomad hoiavad neist tavaliselt kahe kuni viie kilomeetri kaugusele,“ märkis Tyler: „mitte keegi ei tea, miks.“ Bioloog oli juba eelnevalt kolleegidega demonstreerinud, et põhjapõdrad on UV-valguse suhtes tundlikud, mis kuid kestva polaaröö valguses loomulik tundub. Teadlaste jaoks oli aga loomulik jätkuküsimus, kas elektriliinid suudavad UV-kiirgust kiirata ka spektriosas, millesse kuuluvaid valgusosakesi põhjapõdrad registreerida suudavad. „Õnneks näevad ka energiatootjad elektriliine meist erinevalt. Kui liinide isolatsioonis praod tekivad, siis tekib nende kohal plasmapilv, mis on puhas energia raiskamine. Nii mõõdavad energiatootjad pidevalt nutikate instrumentidega, kus koroonat esineb. Koroona tekitab aga ultraviolettvalgust,“ lisas Tyler. Seejuures leidub ultraviolettvalguse spektriosas viis-kuus maksimumi, millest vähemalt üks põhjapõtrade nähtavaga kinnitatult kokku langeb. Seega võivadki kahjustada saanud liinilõigud näida loomadele kilomeetrite pikkuste säravate vöönditena. Võiks arvata, et aja jooksul harjuvad loomad nendega ära, kuid Tyleri kolleegi Christian Nellemanni kolm aastakümmet kestnud vaatlused näitavad, et elektriliine väldivad isegi järeltulevad põlved. „Põhjapõdrad ei ole täiesti lollid loomad. Elektriliinide konstrueerimise ajal liiguvad piirkonnas helikopterid, maismaasõidukid. Liinide rajamine ei kesta kaua, kuid see on erakordselt lärmakas. Kui vasikate sünniperioodi ajal emased selle tõttu liikuma peavad, siis lähtuvad ka vasikad sellest käitumisest. Me ei tea, miks me sinna ei lähe, aga me ei lähe, isegi viie põlve pärast,“ lisas bioloog. Koroonaga seotud probleemidele ei ole aga lihtsat lahendust. Hetkel saavad küll Rootsi ja Norra karjakasvatajad kohtus liinide rajamist vaidlustades reeglina kompensatsiooni, kuid nende rajamine viib ikkagi vältimiskäitumise mõjul populatsiooni killustumiseni. „Hagisid toetavad andmed on olnud küll muljetavaldavad, kuid mitte veenvad, kuna puudus mehhanism, mille kaudu vältimiskäitumist mõjutada. See muudab probleemi tuuma tõsisemaks. Ma arvan, et energiatootjad on nüüd altimad karjakasvatajatega läbi arutama, kust liinid jooksma peaksid, et põhjapõtrade elu võimalikult vähe mõjutada,“ lisas Tyler. Päeva lõpuks on nõnda nii energiatootjad, põhjapõdrad ning nende kasvatajad ühel poolel. Esimesed tahavad liinikadusid mõjutada, mil viimaste jaoks on kaalul nende eluviis ja sissetulek. Hetkel pole veel selge, kas elektriliinid võiksid nii selgelt mõjutada ka teistesse liikidesse kuuluvaid imetajaid, sealhulgas ka Eestis elavaid. Kuna aga ultraviolettvalguse suhtes tundlikke imetajaid leidub Aafrikast Austraaliani ja Austraaliast Brasiiliani, võib Tyleri sõnul oletada, et nähtus võib mõju avaldada terves maailmas. Uurimus ilmus ajakirjas Conservation Biology.
