Ühistegelus loob mainet ja toob sõpru
Võib juhtuda, et kõik jäävadki lootma selle peale, et küll teised teevad, ja ühistöö jääb täitsa soiku. Seda tüüpi olukordi on mõnikord nimetatud ka ühisvaratragöödiaks. Nüüd on Ameerika teadlased avastanud, kuidas Peruu kõrgmaa külaelanikud selle probleemi enda jaoks on lahendanud. Peruu kaguosas asuv külake, mille eluolu Washingtoni Ülikooli antropoloog Henry Lyle ja demograaf Eric Smith uurisid, koosneb 24 majapidamisest. Elutingimused on sealkandis üsna karmid ning inimesed peavad toimetulekuks ja ellujäämiseks tihtilugu lootma heade sõprade ehk oma sotsiaalse võrgustiku abile. Mõned külaelanikud kannavad ka hoolt kogukonna ühiste loomakarjade, aiamaade, niisutuskanalite ja hoonete eest. On aga ka teisi, kes sellest ühisvara hooldusest osa ei võta, kuid vara ennast kasutavad küll. Huvitaval kombel ühistegevus sellest hoolimata ikkagi toimib ja ega kõrvalehoidjaid otseselt ei karistata ka. Milles siis nipp seisneb? Lyle ja Smith kirjutavad Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et ühistegevuses osalevate majapidamiste perekonnapeade maine külakogukonna liikmete seas on tänu ühistegevuses osalemisele kõrgem. Kõrgema maine tõttu on nende majapidamiste inimestel aga ka sotsiaalne toetusvõrgustik laiem – rohkem häid sõpru, kes neid vajaduse korral meeleldi aitavad. Ja tuli ka välja, et mida suurem on majapidamise toetusvõrgustik, seda parem on ka selle üldine elujärg. Nii et laias laastus kehtib Peruuski vanasõna, et kuidas sina külale, nõnda küla sinule.
