Kuidas tekkis Džomolungma?
Himaalaja mäestik tekkis, kui Euraasia laam põrkus Indiaga ja selle põhjaosa sukeldus Euraasia alla. Selles pole midagi erakordset. Aeglaselt liikuvad Maa laamad põrkavad geoloogilisest vaatevinklist vaadates üsna sageli omavahel kokku, kirjutab Piret Pappel Tartu ülikooli teadusportaalis Novaator. Merepõhjas olev õhuke maakoor annab kergesti järele ja lubab ühel laamal teise alla sukelduda, kuid paksem mandriline maakoor paneb pikemalt vastu. Nii ei pruugi mandrite põrkumisel üks neist uuesti Maa vahevöösse liikuda, vaid lükatakse hoopis ülespoole ja siis tekivad mäestikud. Millised pinnavormid kontinentide kokkupõrkamisel tekivad, ei oska geoloogid täpselt ette näha, sest kivimid deformeeruvad eri viisidel. Näiteks pole selge, kuidas on India laam saanud ülipika aja jooksul Euraasia poole liikuda ja tekitada Himaalaja mäestiku. Austraalia Melbourne´i ülikooli geofüüsik Louis Moresi lõi arvutimudeli, mis selgitab mandrite põrkumisel juhtuvat. Mudeli kohaselt pigistab ühe kontinendi ülipaks maakoor teise mandri kokku nagu tuubi hambapastat ja voldib selle ümber. Moresi katsetas mudelit kõigepeal Austraalia idaranniku geoloogia uurimiseks ja kui see tundus töötavat, jäljendas ta Himaalaja mäestiku tekkimist. Mudeli järgi tõukab India Euraasiat, kuid Hiina ja Kagu-Aasia piirkond panevad pikalt vastu ega liigu alla vahevöö suunas. Selle asemel tõugatakse need alad kõrvale. See vabastab laamade sukeldumisvööndi ja laseb Indial Euraasiat edasi nügida. Kokkusurumise ja voltimise tagajärjel tekkisid Džomolungma ja teised Himaalaja kõrged mäetipud. Ilma selleta oleks India laama põhja poole liikumine tõenäoliselt peatunud. Kui see oleks juhtunud paarkümmend miljonit aastat tagasi, sarnaneks Himaalaja pigem Alpidele. Mäestik oleks lõpetanud kasvamise ja hakanud hoopis kuluma. Laamade sarnast liikumist on oletatud ka varem, kuid seni pole keegi suutnud seda tõestada. Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
