Maalid hõlbustavad lähimineviku kliima uurimist
Pursete käigus paiskub lisaks kasvuhooneefekti tekitavale süsinikdioksiidile ka aerosoole – muu hulgas tillukesi tuha- ja tahmaosakesi ning väävliühendeid, millel on jahutav mõju. Osakesi pole võimalik päise päeva ajal märgata. Ent umbes kümmekond minutit pärast Päikese silmapiiri taha kadumist tekitavad need taevas harukordse värvidemängu. Järelkumas domineerivad punakad, oranžikad ja roosakas-violetsed toonid. Viimane on aastasadade vältel inspireerinud ka kümneid kunstnikke. Kuigi maalide tonaalsuse ja atmosfäärisaaste vaheline seos on raskesti usutav, seoti näiteks Edvard Munchi „Karje“ kümnekonna aasta eest Krakato vulkaanipurskega. Christos Zerefosi töörühm otsustas töö mõjul seose proovile panemise laiemal skaalal ette võtta. Koos kolleegidega analüüsis ta 124 Londoni Tate'i galeriis leiduvat maali, mis olid loodud aastatel 1500-2000. Rohekate ja punakate toonide suhte põhjal leidiski töörühm tõendeid 54 vulkaanipurskest. Nii purske aastal kui mõni aasta pärast seda kaldusid kunstnikud kasutama taeva maalimisel rohkem punast. Hüpoteesi edasiseks proovile panemiseks palusid nad kreeka maastikumaalijal Panayiotis Tetsisel maalida tsivilisatiotsiooni õhusaastest suhteliselt kaugel asuval Hydra saarel kaks pilti. Neist üks enne ja teine pärast ulatuslikku Sahara tolmutormi, mille tagajärjel õhus samuti aerosoolide kontsentratsioon kasvas. Maalide analüüs kinnitas, et tolmutormi-järgsel ajal oli tonaalsus nihkunud punakate toonide suunas. Nii järeldab töörühm, et maale saaks kasutada aerosoolide kontsentratsiooni muutuse sõltumatuks rekonstrueerimisel. Uurimus ilmus ajakirjas Atmospheric Chemistry and Physics.
