Cuvieri nokisvaalad püstitasid kaks sukeldumisrekordit
Nokisvaallaste hulka kuuluvad maailma ühed kõige vähem tuntud vaalaliigid. Olendid veedavad enamiku oma elust rannikust kaugel, misläbi on suur osa nende kohta kogutud teabest saadud rannale uhutud korjuste uurimisel. Kõrgendatud tähelepanu alla on nende hulka kuuluvad liigid sattunud alles tänu sellele, et nad näivad merevägede poolt kasutatavate sonarite suhtes eriliselt tundlikud olema. Näiteks 96 protsenti Cuvieri nokisvaalade randadele lõksu jäämise juhtumitest on seostatud just sonaritega. Nähtust pole täheldatud ainult California rannikul, mis hõlmab samas veidral kombel ka sonarite testimisala. Erin Falcone'i töörühmal õnnestus anomaalia uurimiseks kinnitada kaheksa piirkonnas elavad isendi külge jälgimisseadmed, mille abil sai neid täpselt positsioneerida. Pea nelja tuhande tunni ja rohkem kui tuhande sukeldumissündmuse vältel kogutud andmeid analüüsides avastasid nad, et vaalad haarasid vaatlusperioodi vältel enda nimele kaks uut rekordit, lüües lõuna-elevanthülgeid nii sukeldumisaja kui -sügavusega. Avastusest teatanud töörühm plaanib järgmiseks uurida, kuidas täpselt Cuvieri nokisvaalad kolme kilomeetri sügavusele sukelduda suudavad. Näiteks võiks juba paari tuhande meetri sügavusele jõudes kehas leiduvate õhutaskute kokkukukkumine ja nende hilisem dekompressioon olulisi probleeme valmistada. Vaalad suudavad selle teadaolevalt suuresti lahendada enne sukeldumist rinnakorvi kokku voltimisega. Ent sellest poleks abi kõrgest rõhust tingitud närvisündroomi tõrjumiseks, mis põhjustab lihaste kontrollimatuid kokkutõmbeid. Uurimus ilmus ajakirjas PLOS ONE.
