Eestis on suur doktorikraadiga inimeste nappus
Majandusteadlane professor Raul Eamets toob esimesena välja materiaalsed põhjused. Doktorantide toetus on püsinud muutumatuna kümme aastat. „Kui see kehtestati 2004, siis oli selle suurus 80 protsenti keskmisest palgast, täna on 40 protsenti ja kui me vaatame neid inimesi, kes doktorantuuris on – 24+ kuni 30 (aastani), see on suurem osa, see on see aeg, kui luuakse perekond ja kodu soetatakse. Tänane toetus, mis on alla 400 euro kuus, on ilmselgelt liiga vähe selleks, et ainult sellega toime tulla,“ nentis Eamets. Ligi pooled doktorantidest töötavad täna seetõttu täiskohaga või suuremagi koormusega ja lihtsalt ei jõua selle kõrvalt doktoritööd kirjutada. Doktorikandidaatide motivatsiooni tõmbavad alla ka akadeemilise sektori madalad palgad ning erasektori huvi doktoreid palgata on üsna väike. „Me oleme väga väike majandus ja neid ettevõtteid, kes jaksaksid ja tahaksid doktorante palgata, on meil liiga vähe,“ laiendas majandusteadlane. Lisaks selgus uuringust, et ka doktorantide enda huvis ja võimekuses kraadi püüelda on vajakajäämisi. „Suhteliselt palju doktorante vastas meile, et nad ise ei suuda piisavalt keskenduda või probleem on nendes endas, miks doktorantuuriõpingud pooleli jäävad ja ära ei kaitse. See näitab ka seda, et võibolla see seltskond, kes doktorantuuri täna astub, kõik ei olegi võimelised doktorikraadini jõudma,“ lisas Eamets. Ühe lahendusena pakubki majandusteadlane välja doktorantide vastuvõtu vähendamist ja selle arvelt toetuste tõstmist. „Et nad saaksid tegeleda põhiliselt teadustööga. Üks probleem doktorantuuris olemisega on ka see, et doktorandil täna ei ole need sotsiaalsed garantiid samad, mis on tavalisel töötaval inimesel. Nad ei saa vanemapalka, pensionistaaž ei jookse. Üks lahendus on, et nad vormistatakse kõik tööle kui noored teadurid. Niisugune institutsioon on täna loodud, aga raha selle institutsiooni katmiseks ei ole,“ tõdes majandusteadlane. Ka oleks vaja kaaluda doktorantide teadustöödele otsetoetuste maksmist, sest ligipääs teadusrahadele on koondunud Eestis järjest väiksema hulga inimeste kätte. „Kõik need uued institutsionaalsed toetused, personaalsed uurimistoetused, need on küll suuremad, aga seda saab väiksem arv inimesi ja kui saab väiksem arv inimesi, saab ka väiksem arv potentsiaalseid juhendajaid ja kui saab väiksem arv potentsiaalseid juhendajaid, saab ka väiksem arv doktorante osa nendest teadusrahadest,“ märkis Eamets.
