Dingod võivad kujutada endas eraldi liiki
Austraaliasse umbes 3500 aastat tagasi Aasiast saabunud dingosid võib kohata mandri kõikides osades. Liigi evolutsioon kulges muust maailmast sõltumatult kuni 18. sajandini, mil eurooplased mandrit koos oma koertega asustama hakkasid. Austraalia esimese kuberneri Arthur Phillipi kirjelduste alusel liigitasid Euroopa loodusuurijad selle toona eraldiseisvaks liigiks – Canis dingo'ks. Ent aastate möödudes hakkas vaatenurk muutuma. Koeri ja dingosid eraldavad liigibarjäärid polnud piisavalt kõrged, et ühiste järglaste saamist vältida. Puhtaverelised dingod muutusid haruldasemaks, mil hübriidide osakaal üha kasvas. Lisaks on hiljutised uurimused näidanud, et dingodel, koertel ja huntidel on kõigil ühine esivanem. Zooloogist Mathew Crowtherit see ei rahuldanud. Koos kolleegidega hakkas ta uurima dingode säilmeid ajast, mil hübriide veel populatsioonis ei esinenud. Nii leidis ta enne 1900. aastat Austraalias uidanud dingode kasukate uurimisel, et nende värvus sarnanes koerte värvigammale juba enne nendega paaritumist. Samuti märkasid nad, et dingode kolbad on koerte ja huntide omast lühemad ja laiemad ning puuduvad neil jäänukvarbad, mis kõndides maad ei puuduta. Erinevused peegelduvad ka geneetilisel tasandil. Viimase põhjal soovitab Crowther kolleegidega dingode endise klassifikatsiooni taastamist ning neid Canis lupus dingo asemel taas Canis dingo'ks nimetada. Kuigi uurimuses kasutatud meetodid ei pruugi kõiki veenda, võib see siiski mõjutada Austraalias dingode saatuse üle käivat debatti. Kuna dingode näol on tegu kohalike tippkiskjatega, hoiavad nad kängurute, vallabite ja punarebaste populatsiooni kontrolli all. Ent sarnaselt Euroopas elavatele hallhuntidele tekitavad nad oma tegevusega karjakasvatajate hulgas tõsist meelehärmi. Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Zoology. Viimati muudetud 04/04/2014 15.20
