Hiinlased kasutasid sütt juba pronksiajal
Vaatamata maavara tähtsusele 18. sajandil alanud tööstusrevolutsiooni toitmises pole selle regulaarsest kasutamisest varasemal ajal pea ühtegi märki leitud. Märkimisväärseks erandiks on pruunsöe põletamise katsed Euroopas 73 tuhat aastat tagasi. Piiravaks teguriks on olnud asjaolu, et sütt ei leidu paljudes maailma piirkondades vahetult maapinna lähistel ning nõues tihti energiamahukat kaevandamist. Samuti valmistab probleeme söe kasutamise katsete dateerimine – traditsiooniline radiosüsiniku meetodiga kogutav informatsioon peegeldaks söe moodustumisaega. Ent kuna see jääb miljonite aastate taha, on isegi seda süsinik-14 poolestusaja tõttu võimatu usalduväärselt leida. Õnneks leidsid Põhja-Hiinas väljakaevamisi teinud arheoloogid kokku viiest paigast leitud söe juurest ka veidi hiljem moodustunud orgaanilist ainet, näiteks seemneid. Selle vanuse määramine näitas, et taimed haarasid õhust radioaktiivset süsinikku 3500-3700 aastat tagasi. Ühel juhul isegi 4600 aastat tagasi. Ajavahemik langeb Hiina aladel kokku pronksiajaga. Samuti leidsid arheoloogid, et samal perioodil hakkas piirkonnas metsastunud ala järk-järguliselt vähenema. Seega peab John Dodsoni töörühm võimalikuks, et kohalikud otsisid põletatava puitmaterjali vähenemisel abi söest, mida võis tema sõnul peaaegu maapinnalt leida. Uurimus ilmus ajakirjas The Holocene. Vaata veel:Coal fuelled China long before industrial revolution (NewScientist)
