Puuteaistingu põhialused said selgemaks
Kui nägemisaistinguid ajendavaid kolvikesi ja kepikesi tunti juba läinud sajandi algul ja ka muude meelte aluspõhimõtted on ajapikku üsna selgeks saanud, siis kompimismeele toimimise mõistmise tõstab teistega võrdväärsele tasemele lähemale alles eile ajakirjas Nature ilmunud Ameerika teadlaste uurimus, mis sedastab, et – ja kirjeldab, kuidas – kompimisaistingute kujundamisel teevad tihedat koostööd nahas leiduvad niinimetatud Merkeli rakud ja naha sisse ulatuvad närvilõpmed. Scrippsi Uurimisinstituudi, Wisconsini Meditsiinikolledži ja Columbia Ülikooli teadlased eesotsas Ardem Patapoutiani, Cheryl Stucky ja Ellen Lumpkiniga tarvitasid uurimistöös uut meetodit, optogeneetikat, mis võimaldab närvirakke valguse abiga omatahtsi sisse ja välja lülitada. Nii saab välja selgitada, kuidas need funktsioneerivad ja üksteisega infot vahetavad. Merkeli rakkude rolli üle kompimisaistingute ajendamisel on teadlased kaua vaielnud. Nüüd selgub, et neil on tähtis roll, aga sama tähtis roll on siiski ka närvirakkudel. Puuteaisting tekib kaht tüüpi rakkude tihedas koostöös. Nüüd me siis teame. Teadmisest tõuseb kindlasti ka kasu, näiteks mõnede seesuguste sündroomide leevendamisel, mille puhul kõige kergemadki puudutused võivad valusad tunduda.  
