Väljavaated Marsilt elu jälgi leida halvenesid
Punane planeet meenutab tänapäeval hiiglaslikku külma kõrbe. Pinnale kukkuv veetilk sublimeeruks madalamatel laiustel hetkeliselt. Ometigi leidub Marsil savi ja pinnavorme, millele oleks saanud tänapäevase kuju anda ainult voolav vesi. Kontrastsete ajas erinevate kujutluste ühildamiseks on muu hulgas välja pakutud, et planeedi atmosfäär oli miljardeid aastaid tagasi tänasest tunduvalt tihedam. Hüpoteesi proovile panemiseks uuris Edwin Kite koos oma California Tehnoloogiainstituudi kolleegidega 319 Gale'i kraatris leiduvat pisemat meteoriidiarmi. Samas piirkonnas tegutseva Curiosity kulguri abil kinnitati hiljuti, et miljardeid aastaid tagasi laius selles suhteliselt mageda veega järv, mida toitsid väiksemad ojad. Kite'i lähtepunktiks oli tõdemus, et kraatrite suurus annab aimu toonase atmosfääri paksusest. Mida paksem atmosfäär on, seda suurema massi ja liikumiskiirusega peavad seda läbistavad meteoriidid olema. Muidu põleksid need enne maapinnani jõudmist ära. Kokkupõrkeid modelleerides leidis töörühm, et kraatrite suurus on kõige paremini kooskõlas atmosfääriga, mille korral oleks rõhk planeedi pinnal olnud 0,9 baari ehk Maal merepinnal valitsevast rõhust vaid napilt madalam. Näitaja on samal ajal tänapäeva Marsi omast 150 korda kõrgem. Esmaspilgul näib olevat tegu julgustava märgiga. Päike oli aga 3,6 miljardit aastat tagasi tänasest oluliselt tuhmim, misläbi poleks planeet vee pikka aega vedelana hoidmiseks siiski piisavalt energiat saanud. Eelnevates töödes on näiteks näidatud, et nõrgalt soolase vee vedelana hoidmiseks oleks pidanud atmosfäärirõhk ulatuma viie baarini. Nii välistab värske töö võimaluse, et planeedi pinnal oleksid saanud jõed voolata ja mered lainetada sadu ja tuhandeid aastaid järjest. Nii tekkisid töörühma hinnangul märjale Marsile omased pinnavormid perioodidel, mil planeedi telje kaldenurga muutuse tõttu poolustele rohkem valgust langes. Sarnaselt oleks võinud märjemaid vaheperioode esile kutsuda vulkaaniline tegevus või planeeti tabanud suuremad asteroidid, mille tulemusena oleks atmosfääri paksus ajutiselt kasvanud. Kuigi küsimus vajab veel täiendavat uurimist, aitab kasutatud tehnika Marsi kliimat paremini rekonstrueerida, mis võimaldab omakorda leida, kui kaua planeedil valitsevad tingimused elu tekkimist soosisid. Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
