Mäestikukõrgustes teostatud uuringud annavad uusi vihjeid diabeedi kohta
Briti uurijate poolt läbiviidud töö keskendus organismi hapnikuvaeguse seostele insuliini resistentsusega ehk diabeedi riskiteguriga. Insuliini resistentsust iseloomustab keha vastuse häirumine hormoon insuliinile, mis reguleerib vere suhkrutasemeid. Mägironijate kokkupuutel hapnikuvaeguse ehk hüpoksiaga suurtel kõrgustel ja pikka aega (6-8 nädalat) täheldati mitmete insuliini resistentsust näitavate indikaatorite tõusu. Sellised muutused seostusid nii põletiku kui ka oksüdatiivse stressi näitajate suurenemisega veres. Uuringu tulemused ilmusid ajakirjas PLOS One. Saadud tulemused pakuvad olulist materjali insuliini resistentsuse tekke bioloogilise olemuse mõistmiseks. Tüsenenud inimeste rasvkude on kroonilises hapnikuvaeguse seisundis, sest väikesed veresooned ei suuda rasvkude piisava hulga hapnikuga varustada. Suurtel kõrgustel täheldati tervetel inimestel sarnaseid muutusi, mis tavaolekus (merepinna kõrgusel) esinevad rasvunud kaaslastel. Seega rõhutab antud töö vajadust alandada organismis oksüdatiivse stressi ja põletikutaset selleks, et pidurdada diabeedi teket. Loe lisa:Clues to type 2 diabetes discovered on Mount Everest (msn Healthy Living)
