Brasiilia putukad lähevad soorollide vahetamisest kaugemale
Loomade soo määramine pole alati nii lihtne kui inimeste puhul. Näiteks on järeltulijate eest hoolitsevate emahüäänide pseudosuguti tõttu levinud arusaam, et loomad on kesksoolised. Merihobude puhul on sünnitajaks hoopis isased. Vahet ei saa iga kord teha ka käitumise põhjal – teatud ritsikaliikide puhul on paaritumisel domineerivaks osapooleks emasritsikad, kuna võitlevad seemnevedeliku toiteväärtus on suhteliselt kõrge. Viimaks ei saa alati otsustada ka kromosoomide järgi. Võimalikult laiahaardelise definitsiooni järgi määrab olendi soo seeläbi see, kas tema kehas küpsevad munarakud või liikuvamad seemnerakud. Sellegipoolest olid entomoloogid üllatunud, kui nad esmakordselt paarkümmend aastat tagasi leitud putukate taasavastamisele järgnenud uuringute käigus Neotrogla erakordset anatoomiat märkasid. Paaritumise ajal jäigaks muutuva emaste günosoom on kaetud tillukeste ogadega, mis täpselt isaste genitaalides leiduvate augukestega ühtivad. Paaritumise käigus imeb emane günosoomiga isase seemnevedeliku endasse. Kuni kolm ööpäeva kestva suguühte käigus lukustuvad suguorganid nii tihedalt kokku, et uuringuid juhtinud Kazunori Yoshizawa tõmbas kogemata isase paari lahutada üritades pooleks. Kohastumise eesmärgiks on tõenäoliselt hoida isast põgenemast. Yoshizawa töörühma hinnangul on tõenäoliselt taolise radikaalse soorollide välise vahetumiseni viinud putukate elukeskkonnaks olevates koobastes valitsev toidunappus. Isaste seemnevedelik kujutas endas ilmselt head toiduallikat, mis viis emaste seas jõulise konkurentsini ja antud juhul ka väliste suguelundite tekkeni. Täiesti uue kehaosa tekkimine aga evolutsiooni kontekstis küllaltki haruldane sündmus. Sellele vaatamata annab see tunnistust, kui mitmekesiste lahendusteni evolutsioon loomariigis seni jõudnud on. Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.
