Valge kääbus käitub suurendusklaasina
Kepleri kosmoseteleskoop on seni tuntust kogunud peamiselt Päikesesüsteemist väljaspool asuvate planeetide leidmisega. Teleskoop märkab väikeseid muutusi kaugetelt tähtedelt Maani jõudvas valguse hulgas, mille regulaarsuse korral võib oletada, et tähtede ette satub mõni vähem või üldse mitte valgust kiirgav keha – näiteks planeet. Washingtoni ülikooli astronoomia tudeng Ethan Kruse märkas tähekataloogis KOI 3278 nime kandvat kaksiksüsteemi ereduse muutust uurides aga midagi kummalist. Lisaks iga 88,18 päeva järel nähtavale varjutussignaalile muutus kaksiksüsteem sama ajavahemiku tagant ka 0,1 protsendi võrra eredamaks. Nähtus kestis veidi üle viie tunni. Tegu oli justkui pahupidi pööratud planeedisignaaliga. Kruse leidis kolleegidega, et selle taga võib olla gravitatsiooniläätse efekt. Piisavalt suure massiga keha painutab aegruumi piisavalt palju, et muuta isegi valgusosakeste teekonda, käitudes hiiglasliku läätsena. Nagu Šveitsi astronoom André Maeder 1973. aastal ennustas, võib see viia olukorrani, kus vaatlejani jõuab varjutuse ajal isegi rohkem valgust, kui varjutav keha blokeerida suudab. Seni polnud aga keegi midagi taolist kohanud. Tavaliselt on valguse teekonda takistavate kehade läbimõõdu ja massi suhe selleks liialt suur. Töörühm suutis nähtuse abil mõõta täpselt ka läätsena käituva valge kääbuse täpse läbimõõdu, mis pole lihtne saavutus, arvestades, et KOI 3278 asub Maast 2600 valgusaasta kaugusel ning kääbus on Maast vaid veidi suurem. Avastus pakub avab võimaluse valgete kääbuste ehituse paremaks mõistmiseks. Viimane on tähtis, kuna kaksiksüsteemides tiirlevad valged kääbused kujutavad endas tihti kosmiliste vahemaade mõõtmiseks kasutatavate supernoovade eelkäijaid. Uurimus ilmus ajakirjas Science.
